Modelliagentuuri loonud Jõggeril oli visioon olemas ning hakkamist jagus, aga vajalikud teadmised puudusid täielikult. "Täiesti null, aga õudne õhin oli sees, et teeks nüüd agentuuri. Kõik asjad hakkasid kuidagi paika minema niiviisi, et teadmata suunas liigud ja mingi jõud paneb need asjad paika. Siis tuligi esimene Prantsuse agentuur Tallinnasse modelle otsima, aga meil siin olid ju ainult mannekeenid ning Sixtina. Nemad olid tähtsad kujud kõik ja tahtsid temaga kokku saada. Pirita purjespordikeskuses oli mingisugune kokkusaamine ja minule öeldi, et sina pole siia oodatud," meenutas Jõgger Vikerraadios.

"Aga ma olen ju sitke sell. Mis mind ei ole oodata? Lükkasin jala ukse vahele ja viskasin must-valged pildikoopiad talle ette ja ütlesin, et mina olen siin ja selline agentuur on. Mina tahan ka sinuga rääkida," rääkis modelliagentuuri looja. Prantslasest modelliskaudile selline lähenemine meeldis ning Jõgger saigi kohtumise kätte. "Talle meeldis ka modellide valik ja kutsus Prantsusmaale külla," lisas Jõgger.

Pilk oli välismaa poole suunatud kohe algusest peale. Jõggeri kõhutunne ütles, et ilu ja modelliäriga on võimalik ka teenida, aga märkis, et raha peale ta tol ajal üldse ei mõelnud. "Samaaegselt oli lootus korrastada ka siinset modellide kasutamisõiguste ja hindade maailma. Kuna ma tulin reklaamifirmast, nägin, missugused rahad seal liiguvad, millised on reklaamide eelarved samal ajal, kui modellidele antakse sandikopikas. Lootus oli seda parandada ja võin öelda, et see õnnestus," sõnas Jõgger.

"Ambitsioonid olid über-suured. No limits. Kui panna, siis täiega. Mitte mingit sussutamist meil siin ei olnud," lisas Jõgger. Jõgger aitas korraldada ka esimest Balti Tippmodelli, mis hõlmas kolme balti riiki. "Esimest korda Eesti ajaloos lennutati žürii kohale Pariisist," toonitas ta.

"Kohe pärast seda läksid esimesed kaks modelli, Iris Teiter, kes selle ürituse võitis, ja Inga Savits Pariisi tööle," lisas ta.

Noori naisi tõmbas just glamuur ja ilumaailm. "Kuklas oli teadmine, et midagi sellist on olemas. Mida see täpselt kujutab ei teadnud meist keegi sellel ajal. See oli selline õppeprotsess," ütles Jõgger. Modellindus pakkus ka üldiselt head võimalust välismaale minna, sest kõik maksti kinni, anti korter, kus elada ja ka päevaraha. "Kui veab, siis saad pildistada ka, katad kulud ja hakkad võib olla isegi teenima."

Pariisi, Milaano ja Londoni ajakirjade ja moemajade jaoks olid Eesti modellid eksootilised. "Sellised ilusad eksootilised olendid. Teistmoodi. Oli ka selline armas naivism, nad ei olnud n-ö bitch'id. See kõik mängis rolli. Seda sama asja otsitakse ka siiani. Nüüd Aafrikas ja Indiast. Mida eksootilisem sa oled, seda parem. Selles mõttes olin õigel ajal õiges kohas," tõdes Jõgger.

Kõige olulisem, mida moepealinnadest mujale maailma otsima mindi, oli isikupära. "Meie inimesed on ju pikad, sihvakad, ka selline hele silm, heledamapoolsed juuksed, mis oli sel ajal eriti popp. Ma ei saa öelda, et põhjamaine, vaid just selline "Eesti" ilusegu, mis meil siin on. Me ei ole ju nagu kellegi moodi," leidis Jõgger.

Samuti leidis Jõgger, et lisaks ilule on eestlased ka huvitavad. "Käisin Keenias ja kõndisin seal ringi ning märkasin, et oi, issand kui ilusad naisterahvad. Väga ilus segu kohalikus, Indiast ja Hiinast. Väga ilusad, aga nad on kõik ühte nägu. Täpselt ühte nägu. Siin on kõigil inimestel oma, tänu meie toredale ajaloole ja asukohale."