Aru sõnul on tal tuttavate ajakirjanike tööd jälgides isegi kahju ja piinlik, et ta ajakirjanduses ei tööta. "Aga elu teeb alati oma korrektuurid. Olen ju proovinud raadiotööd ja ajalehetööd ja need on mulle meeldinud ja pinget pakkunud. /.../ Võib-olla olengi muutunud liiga palju selliseks administraatoriks. See loomingulisus, mida ajakirjanikutöö alati võimaldanud on, on tahaplaanile jäänud," rääkis Aru.

"Samas ka uurides Eesti ajakirjanduse ajalugu hobikorras imetlen ma alati neid inimesi, kes siis vanal ajal või tänasel päeval, on suutnud ajakirjanikutööd teha aastakümneid vastutustunde ja armastusega," lisas Juhan Peegli käe all õppinud Aru.

Samas tõdes Aru, et tal on elus läinud päris hästi, sest on saanud olla kolme suure mäluasutuse juht. "Kui sa võtad vastutuse ühe suur asutuse eest, kus ei ole mitte ainult inimesed, vaid ka oluline osa sinu rahva mälust, siis selle kõrval mõelda, et võiksid olla samas ka mõne teise töökoha peal – ma isegi pole kunagi niimoodi mõelnud," tõdes Aru.

"Võib-olla päris nooruses ma unistasin tõesti saada Hiiumaa lehe peatoimetajaks. See oli kohe pärast ülikooli lõpetamist. Tahtsin väga minna Hiiumaale tööle ja mind veetles sealne ajaleht ja Hiiumaa elu," meenutas Ida-Virumaalt pärit Aru. Kuigi Hiiumaa leht alles hiljuti peatoimetajat otsis, siis tänaseks on nad Aru sõnul natukene hiljaks jäänud. "See oli ikkagi nooruses, kui Hiiumaa tundus hästi romantiline. /.../ saladuslik ja natukene müstiline," muigas Aru.

Kõige pikemat aega, 20 aastat, juhtis Aru Eesti Kirjandusmuuseumi, kuhu ta sattus juhuse ja sõprade ärgituse toel. "Töötasin sel hetkel, kui kirjandusmuuseumisse tööle kandideerisin, ju Q Raadios. Ei tea, kui paljud seda üldse mäletavad. Väga põnev ja entusiastliku tiimiga raadio, kus ma olin tõesti peatoimetaja. Oli väga tore aeg ja sealt ma kandideerisin kirjandusmuuseumi direktoriks," rääkis Aru.

"Kui ma täna mõtlen tagasi sellele ajale, siis pidi ikka mul olema julgust, et esiteks kandideerida sellise suure ja tähtsa asutuse juhiks ja teiseks hakata asutust juhtima olukorras, kus puudub igasugune ettevalmistus. Ju nooruses tehaksegi selliseid julgeid samme," tõdes ta.

Aru jõudis kirjandusmuuseumis tulemuseni, mida soovib iga juht. "Terve asutus hingas ühes rütmis, tunnustas samu väärtusi. Ei olnud nii, et üks osakond katsub teiselt teki pealt ära tõmmata ja raha endale saada," toonitas Aru.

Peagi raamatukogu juhi kohalt lahkuv Aru tunneb, et saab ka Tartu Ülikooli raamatukogu järgmisele juhile heas korras üle anda. "Alati saaks ju ka paremini. Sellised rahalised piirangud, mis praegusel ajal paratamatult ka raamatukogu ja kõiki kultuuriasutusi ahistavad, on takistanud kiiremat edasiminekut infotehnoloogilises pooles. Oleksime tahtnud ja isegi püüdsime natukene sisse tuua natukene tehisaru kasutamist, mis on raamatukogus võimalik ja annab kiirust ja operatiivsust juurde, aga rahaliselt peame lihtsalt natukene ootama."

"Viimaste päevade vihmade ilmadega ei saa ma ka kuidagi ütlemata jätta, et raamatukogu katus ei lase läbi. See on meie rohkem kui 40-aastase raamatukogu ajaloos väga suur ja tähtis tõik, et raamatukogu katus ei vaja enam plastikkasti," rõõmustas Aru.

Plaane, mida teha peale 15. augustit, on Arul nii palju, et kardab, et tal jääb ajast puudu. "Oleme Juhan Peegli ajast rääkinud, kui tähtis on olnud ajakirjanduse roll eesti rahva kasvatamisel. Aga selle juures ei ole meil Eesti ajakirjanduse ajalugu. Esimest, alguse otsa kuni 19. sajandi lõpuni me teame väga hästi, aga kogu 20. sajand? Selline terviklik ajakirjanduse ajalugu. Väga tahaksin vähemalt kusagilt alustada," lootis Aru ning lisas, et eestikeelse ajakirjanduse ajaloo talletamine oli ka Juhan Peegli soov.