Merila oli üks esimestest, kes tõi naiste ilu meediasse ja ajakirjade esikaantele. Kõigepealt Pühapäevalehte ning siis ajakirja Stiil. Merila sõnul avanes 1990. aastatel võimaluste aken moe- ja iluajakirjanduse Eesti turule toomiseks.

"Mina kirjutasin Eesti Ekspressi ühe artikli "Kas halb maitse on ikka nii lubamatu asi?". Kirjutasin sellest, mismoodi 90ndatel oli moediktaat lõppenud ja isegi etiketile ei pööratud enam tähelepanu. Korraga oli moes iga naine ise kogu oma värvilisuses. Põhjendasin selle ära ja siis läks kaks-kolm nädalat kuni minuga võttis ühendust Pühapäevalehe peatoimetaja Toomas H. Liiv ja kutsus vestlusele Naistelehe toimetaja kohale," meenutas Merila.

Merila võttis enda kõrvale appi Kadi Lehtmetsa ja Lii Undi. Kuigi tehti asja, mida Eesti varem tehtud polnud, siis julgustust pakkus tegijatele Mati Unt. "Ta ütles, Anu, ära taotle täiust, võta artiklile fookus, kirjuta see lahti ja kirjuta asjadest, mis sulle meeldivad, pole vaja negatiivsele keskenduda. Selle Mati Undi antud nõuandega me tööle hakkasimegi," rääkis Merila.

Uus rubriik sai väga palju tähelepanu ja samal ajal hakkasid Eestit külastama ka suured legendid. "Näiteks ka parfüümikuningas Jean Paul Guerlain. Minu kõige esimene intervjuu oligi Guerlainiga. Kui selle ära tegin, siis mõtlesin, et heidan pilgu parfüümiajaloole laiemalt, uurin, millised on kümme kõige legendaarsemat parfüümi. Tegin selle kokkuvõtte ja siis ühel päeval ilmus Rahva Hääles arvamusartikkel. Kuhu me oleme langenud? Kas meil siis mitte millestki enam rääkida pole peale lõhnade?" muigas Merila.

See võttis Merila sõnul iluajakirjanduse teerajajaid veidi julgust koguma, aga kuna neid oli siiski kutsutud ajalehele värvi lisama, siis pandi sellele vaatamata hoogsalt edasi.

Artiklitega sooviti naistesse enesekindlust süstida. Merila meenutas, et tol ajal hakati esimest korda positiivselt tagasi vaatama 1970. aastatele, kust üheks näiteks võeti Janis Joplin, kes vaatamata sellele, et ta ei näinud välja nagu Barbie, oli väga huvitav naine. "Et igaüks leiaks iseenda," lisas Merila.

Merila sõnul ei ole mood tema jaoks olnud kunagi kraenurgad või seelikupikkus. "Minu jaoks on see ikkagi kino, kirjandus, muusika, kogu see lõuend, mis kultuuris vastu vaatab ja mood on selle üks osa," sõnas Merila.