Urve tuli just tagasi Innsbruckist, kus toimus Euroopa Positiivse Psühholoogia konverents, mis oli suunatud inimese tugevustele. "Ei keskendutud sellele, mis on kõik valesti ja katki läinud, vaid mis on su tugevus, et sa said oma elu keerukustega hakkama."

Urve osales ka positiivse vananemise töötoas. "Vananemine pole meie ühiskonnas veel normaalsus, vaid puue ja ka minu klientuuri hulgas on päris palju üle 50-aastaseid inimesi, kes vananemisega halvasti kohanevad. Eriti naised on kaitsetud selle eest, sest naiste atraktiivsus ajaga ikkagi muutub. Meestel on vananemiskriis seotud potentsiga."

Iga päev tuleb uuesti leida elu mõte

Positiivsest vananemisest võiks palju rohkem rääkida. Urve toob välja viis positiivse vananemise tugisammast. "Need on elu mõte, head suhted, korralik uni, vanadusega seotud stigmadest vabanemine ja ilu ning kõrgkultuuri nautimine."

"Iga päev tuleb leida uuesti elu mõte. Leida põhjus, miks sinu elu on tähendusrikas, miks sa hommikul oma silmad lahti teed," selgitab ta. "Positiivsed suhted on elamise alus. Kui oma suhetega tööd teha, on suhted nauditavad ja rõõmupakkuvad, selleks on olema palju tööriistu ja lihtsaid tehnikaid."

Urve toob välja Thomas Gordoni metoodika, mis keskendub aktiivsele kuulamisele ja peegeldamisele. "Siin väga palju ei pea juurde õppima, peab need tehnikad lihtsalt omaseks mõtlema ja harjutama hakkama. Inimesed, kes mu vastuvõttudel käivad ja on hakanud seda harjutama, märkavad oma elukvaliteedis tuntavaid muutusi ja seda eriti vanemate-laste suhetes."

"Ebakvaliteetne uni kahjustab kõige rohkem aju kognitiivset poolt ja suurendab impulsiivsust, inimese tumedamat poolt, mis saab hoogu juurde, kui sa korralikult oma une eest ei hoolitse," hoiatab Urve.

Unekvaliteeti saab inimene mõjutada mitmel moel. "Kui ma ei maganud öösel hästi, siis nendin, et praegu on nii. Ma annan sellele ruumi ja ei tee sellest draamat. Kui hakata selle üle kurtma, võtab see inimeselt ressurssi veel rohkem ära. Minu puhul aitab heale unele palju kaasa näiteks see, kui ma õhtul ei söö."

Kas sa kõduned või küpsed?

Üks vanadusega seotud stigma on tunne, et ma ei kõlba enam, mind ei valita. "Vanadust tuleb võtta normaalsusena. Konverentsil kasutati suisa sellist võrdlust, et kas sa kõduned või küpsed. No loomulikult keha annab ju siit-sealt järgi, aga oluline on just positiivne suhtumine vananemisprotsessi."

Ilu ja kõrgkultuuri nautimine on positiivse vananemise juures äärmiselt oluline. "Rahvusooper Estonia tegi kunagi päevaseid soodsama hinnaga klassikalise muusika kontserte ning saalid olid täidetud vanemate inimestega. See on midagi, mida ühiskond peaks veel rohkem tegema."

Kunagi ammu kuulis Urve Joonas Hellerma ettekandest, kuidas Immanuel Kant juba 300 aastat tagasi ütles, et psühholoogilise heaolu jaoks on vaja ainult kolme asja. "Heatahtlikkust, vaatlevat viisi, mis minu tõlgenduses tähendab hinnanguvaba vaatlust ja ilu."

Psühholoogilise heaoluni viivad tegelikult ülilihtsad asjad. "Aleksander Pulveril on üks väga tore loengusari, kus ta nimetab psühholoogilise heaolu tugisammasteks tänulikkust, empaatiat, kaastunnet ja andestamist," loetleb Urve.

Ükskõik, mis elus juhtub, sul on valida, kas meeleheide või tänulikkus

Tänulikkus tundub Urve sõnul paljudele inimestele nii tavaline. "Küsin sageli minu kabinetis vastuvõtul käivatelt inimestelt, kas ta on mõelnud, mille eest tänulik olla ning kas ta on toonud tänulikkuse oma argiellu, teinud sellest oma igapäevarutiini. Seda tuleks kindlasti teha. Isegi igapäevane hambapesu annab põhjust olla tänulik, et sul on soe vesi ja kodu," lisab ta.

"Olen palunud vastuvõtul meenutada kohtumisi inimestega, kes ütlesid neile mingi lause, sõna, komplimendi, mille eest nad on lõputult tänulikud. Kui mu esimene laps sündis, tuli mulle tänaval vastu ajakirjanik Viio Aitsam, kes ütles, et luges just budistidest, kelle jaoks laps on külaline. Ma olin talle niivõrd tänulik, et see mõte just siis minuni jõudis," meenutas Urve.

"Kui keegi teeb minu enda tõlgenduses mulle midagi halba või ma tunnen valu, siis tasub ka rahulikult vaadata, mõnikord selgub tagantjärele, et oli hea, mis juhtus, sest ma õppisin sellest midagi olulist enda jaoks," toob Urve välja. "Ka olen ma omaks võtnud mõtteviisi, et ükskõik, mis juhtub, sul on valik, kas meeleheide või tänulikkus. Sa valid selle ise."

Urve sõnul on enesekiusamine üks depressiooni juur. "Iseendaga ollakse väga rahuolematud ja kui enda sees on rahulolematust juba väga palju, siis pritsitakse seda ka välja. Gestaltteraapias on projektsiooni mõiste, et sa näed teises põhimõtteliselt iseennast. Kui sul on halb olla, siis on kõik teised ka halvad, aga seda on väga lihtne ära katkestada ning mitte omistada teistele asju, mis on sulle endale hetkel omasemad."

Asjad, mis meid teiste puhul närvi ajavad, räägivad tegelikult meist endist

Kui keegi käib sulle väga närvidele, siis on Urve arvates hädavajalik enda jaoks lahti mõelda, miks ta närvidele käib ja toob näite isiklikust kogemusest. "Oli üks inimene, kes polnud mitte millekski süüdi, aga käis mulle natuke närvidele. Mõtlesin siis enda jaoks selle lahti ja mõistsin, et ta räägib liiga palju. Siis mõtlesingi, et Urvekene, no kes siin liiga palju räägib. Aga nii see on, et paljud asjad, mis meid teiste puhul närvi ajavad, räägivad meile tegelikult meist endist. Pärast seda mõistmishetke suhtun temasse väga hästi. Kõik on su endaga seotud, su mõte teeb sulle kannatusi. Inimene on väga osav leiutama oma ellu kannatusi," muheleb Urve.

On ju tuntud tõde, et ega me teisi muuta ei saa, vaid ikka ainult iseendaga saame tööd teha. "Saame muutusi sisse viia oma mõtlemisse, saame vähendada enesekohaseid negatiivseid mõtteid, mis sageli ka väga kiirelt vilksatavad pähe ja on lausa automaatsed," lisab Urve.

Isegi kui keegi meiega silmnähtavalt halvasti käitub, siis küllap on tal oma hea tahe, me ei oska seda kohe näha. "Ma tegelen oma üleelamisega. Kuid püüdes nii-öelda valgustada teise head tahet, olla nii-öelda advokaat, võib jõuda andestamiseni, mis on kõige keerukam vaimne protsess üldse. Aga kui palju kurja andestamatus võib inimese elus teha."

Urve käis koos abikaasa Valteriga vaatamas suveetendust "Üksildane lääs", kus Ott Sepp ja Märt Avandi kehastavad vendi, kes tegelevad andestamisega. "Pärast etendust ütles Valter, et see etendus oli niivõrd ehe ja eluline näide, kuidas positiivne psühholoogia ei ulatu argiellu."

"Argiteadvus on pime. Need on niivõrd lihtsad valemid, mida positiivne psühholoogia rakendab. Ole heatahtlik, ära ole hinnanguline, rikasta ennast ilu ja kultuuriga, käi looduses. Kui sul midagi juhtub, võta see tänulikkusega vastu, see kogemus on nüüd minu. Mitte midagi rohkem pole vaja," toob Urve välja positiivse psühholoogia sügavaima tuuma ja jagab üht enda kogemust.

Inimesed panevad end ise kannatama, võttes kõiki asju väga isiklikult

"1994. aastal tegime Thea Paluoja ja koorilastega kirikukontserti. Kõik õnnestus väga hästi, olime nii rahul ja uhked. Aga seal oli üks asenduskirikuõpetaja, kes oli väga rahulolematu laste sagimisega. Ta oli tulivihane, ütles meile väga halvasti, olime ehmunud nagu kassipojad ja väga raske oli mõista, kuidas selline asi üldse saab juhtuda. Hiljem tuleb Mikk Sarv mulle Rapla linna peal vastu ja mina muidugi hakkasin talle kohe väga detailirohkelt seda seika kurtma ja Mikk ütleb mulle selle peale, nojah, eks sa nüüd mõtle, kuidas see kogemus just sulle juhtus."

Urve oli nii üllatunud sellest vastusest, et kuidas nüüd nii, me ei teinud küll midagi valesti, olime ilusal kontserdil. "Aga põhjalikumalt järele mõeldes leidsin, et võib olla oli see liigne upsakus või alandlikkuse puudus. Võtsin selle kogemuse siis rahulikult enda kasuks vastu. Olin Mikule nende sõnade eest väga tänulik, et ma nii sügava tarkuse juba nii noorena kätte sain. Aasta möödus ja sama kirikuõpetaja tuli mulle ühel päeval tänaval vastu ja ütles, et ma tahan vabandada, et ma teiega tookord niimoodi käitusin. Tal oli lumi katusele sadanud, töömeest ei olnud kohal ja kõik oli sel hetkel väga halvasti. Nii et tal oli raevuks hoopis oma põhjus, mis välja purskus."

See näide illustreerib Urve sõnul, et enamasti on probleemi omanik see, kes sinuga halvasti käitub. "Aga inimesed panevad ennast ise kannatama seetõttu, et nad võtavad kõiki asju liiga isiklikult. Absurdsuseni võib isiklikult võtmine viia. Näiteks, tahtsin oma perega matkale minna, sõber tahtis ka tulla, aga ma ei tahtnud sõpra kaasa võtta. Nüüd hakkas vihma sadama ja võiks mõelda, et kindlasti sellepärast, et ma sõpra kaasa ei tahtnud võtta. Aga vihm hakkab lihtsalt sadama, see ei ole minuga seotud."

Depressiooni võib soodustada liigne iseendaga tegelemine

Depressiooniga seoses on üks hüpotees, et depressiooni võib viia ka liigne enesekesksus, kui hästi palju iseendaga tegeleda. "Eks isiklikult võtmine sedagi tähendab," lisab Urve.

"Aaron T. Becki depressiooni kognitiivne triaad väljendab depressiivse indiviidi vaadet endale, maailmale ja tulevikule. Mina olen väärtusetu, maailm on minu suhtes vaenulik, sest ma olen väärtusetu, see omakorda tähendab negatiivseid mõtteid oma tuleviku kohta, sest kõik vihkavad mind ja selle tulemusena näibki mulle, et maailm on minu suhtes vaenulik ja mu tulevik on tume. See on nagu nõiaring, mille all inimene kannatab."

Ja pisut võib ka nii olla, et see, kes tegeleb ainult iseendaga, võtabki teiste käitumisi isiklikuna, tõlgendab nende reaktsioone valdavalt vaenulikena ja on haavatavam ka depressioonile.

Urve sõnul tuleb stressivastase kaitsepookimise jaoks lõpetada enesekohased negatiivsed hinnangud ja samuti uskumine oma kõikvõimsusesse, sest inimene ei ole seda. "Ma tean neid asju väga hästi, aga ma ka ise teen kogu aeg sellega tööd, see ei tule automaatselt."

Noored peavad psühholoogi juurde pöördumist tugevuseks

"Mina tahan ikka ja alati väga optimist olla," naerab Urve, kes juba üle 30 aasta annab gümnaasiuminoortele psühholoogiatunde. "Esimeses tunnis küsin alati noortelt, kas psühholoogi juurde pöördumine on nõrkus või tugevus ja kui veel kümmekond aastat tagasi oldi arvamusel, et pigem ikkagi nõrkus, siis viimased kuus-seitse aastat peavad noored seda juba tugevuseks."

Urve palub oma õpilastel essee kirjutada ja mõtiskleda teemal, kuidas nemad oma psühholoogiliste vajaduste eest hoolitsevad. "Teen neile tungivalt selgeks, et oma psühholoogiliste vajaduste eest peab igaüks ise hoolitsema, seda ei saa teiste hooleks jätta. Noored on kindlasti muutunud teadlikumaks."

Naeratava depressiooni alla kannatava inimese lähedane olla on väga raske

Mida teha juhul, kui märkad, et sinu lähedasel võib olla depressioon, aga ta ise on reibas ning vapper. Küsimusele "Kuidas sul läheb?" vastab ta "Väga hästi!", ometi oled tähele pannud, et ta ärritub kiiremini, tema pilgus on hoomatav tühjus ning elus võib olla toimunud keerukamaid sündmusi. Sel puhul saab kasutada mõistet naeratav depressioon.

"Minul on valem, mida ma ise olen kasutanud. Leian, et ma saan teha ainult seda, et muutun tema suhtes veel hoolivamaks, peegeldan rohkem, ei targuta, ei õpeta, tekitan usaldusvälja, et koos on hea olla, joome teed, küsin, kuidas sul läheb, kuidas on tunne. Mõnikord inimene räägib, mõnikord mitte."

Oluline on lihtsalt kohal olla. Samuti on Urve sõnul tähtis hoida meeles, kellel on probleem. "Probleemiomanik on ikkagi tema. Austa seda. Ära moraalitse, ära paku lahendusi, ära ütle, et kõik läheb mööda ja ikka juhtub, see ei aita teda. Tuleb öelda, et muidugi on sul valus," selgitab Urve.

Jätke oma lähedased rahule ja minge professionaali juurde

Miks naeratav depressioon on eriti raske just haige lähedastele. "Lähedased väsivad ära. Kõrval olla ongi väga raske. Eriti kui sul endal ei ole seda kogemust, mida teine praegu just kogeb ja mis see haigus inimesega teeb. Sa ei saa sellest mitte midagi aru."

"Kui oled kärsitu või hinnanguline, läheb teine inimene veel rohkem lukku ja ei räägi enam midagi. Siis võibki inimene põhja minna, kui ta pole ka abi otsinud. Seni kuni ta räägib, on ikka veel lootust. Aga see on väga väsitav," ütleb ta ning lisab, et jätke oma lähedased rahule ja minge professionaali juurde. "Seal on garanteeritud, et keegi pole hinnanguline, seal peegeldatakse su tundeid, antakse sulle ruumi ja hakkamasaamiseks vajalikke tööriistu."

Urve juures käis üks pere murega, et laps valetab. "Mina küsisin vanematelt, et kuidas te olete selle saavutanud? Lapsevanem sai väga pahaseks, et kuidas siis meie, laps ju valetab. Aga mingil põhjusel on lapsel vajadus emale-isale valetada, selle on vanemad ise teinud, luues keskkonna, kus valetamine tekib. Võib olla on vanemad pahaseks saanud, karistanud või teinud mingeid koledaid asju ja oma ellujäämise nimel laps nüüd valetab. Aga keskkond ja kodukultuur on alati vanemate loodud."

Inimene otsib oma ellu fooni, mille taustal ise natukenegi parem paista

Või näiteks figuuri ja fooni suhe. "Naine elab partneriga, kes on igas mõttes väga halb. Mina alati küsin, et mis see pluss on selles suures kannatuses ja räägin, et kui inimene on figuur ja tal on madal enesehinnang, siis vajab ta fooniks kedagi hästi viletsat, et ise üldse keegi olla. Mõnikord inimene hakkab seda mõistes oma enesehinnanguga tegelema, aga see lihtsalt on nii, et valime enda partneriks variandi, kellega saame ise natukenegi parem paista."

Urve on väga palju noortega töötanud ning neile on figuuri ja fooni suhet lihtne lahti rääkida. "Näiteks noorte puhul toimib allakäiguspiraal nii, et kui kõik on halvasti ja keegi ei taha sinuga enam suhelda, siis sa otsid fooni, kus sa oleksid ikkagi plussmärgiline ehk sa otsid endast veel hullema. No mina ainult suitsetan, aga nemad juba joovad, mis tähendab, et ma olen neist ikkagi parem. Kui hakkad end tundma halvemini selles grupis, kuhu kuulud, siis on su soov leida foon, kus sina figuurina oled nähtav ja parem," selgitab Urve.

Asjad juhtuvad, aga nad ei juhtu varem, kui nad juhtuvad

Hästi suur probleem, millega Urve oma kabinetis kokku puutub, on meeletu muretsemine tuleviku pärast ja joonistab paberile oma lemmikpildi. Pildi ühes servas seisab inimene ja teise serva tõmbab ta risti, mis tähistab mingit sündmust inimese elus.

"Inimene elab oma elu ja midagi juhtub," kommenteerib ta pilti. "Küsimus, kas see juhtub varem kui see juhtub? Mõni inimene vastab, et muidugi võib varem juhtuda. Siis palun tal oma käega paberile kirjutada kolm lauset: inimene ei ole kõikvõimas. Inimene ei kontrolli tulevikku. Mina olen inimene. Siis vaatame uuesti pilti, kus inimene kõnnib ja midagi juhtub. Kas see juhtub varem kui see juhtub? Ja kirjutame pildi alla: asjad juhtuvad, aga nad ei juhtu varem, kui nad juhtuvad. Ja kui nad on juhtunud, siis mõtleme edasi."

Urve toob hambaaugu-näite. "Hambaauk ei tule varem, kui ta tuleb. Aga kui ma ei pese? Vahet pole, auk ei tule ikka enne, kui ta tuleb. Aga ma teen kõik selleks, et auk ei tuleks, pesen korralikult hambaid ja elan oma elu. Kui ma iga päev hommikust õhtuni tegelen sellega, et äkki hambaauk ikka tuleb, siis ma ei saa elada, mul jääb elu elamata. See on iga asjaga nii. Surm on seal, kus ta on, ega ta varem ei tule. Lahkuminek ei tule samuti varem, kui ta tuleb. Võib olla ta jätab su maha, me ei kontrolli tulevikku, aga kui ta jätab su maha, kas ta jätab su maha varem kui ta jätab? No ja sinnamaani tasub elada ja hirmuga mitte kiirendada selleni jõudmist."

Urvel on see pilt vannitoapeegli servas, et nii lihtsat tõde iga päev endale meelde tuletada. "Iseenda elus kohaoleku tarkus on minu jaoks kõige suurem väärtus. Me ei kontrolli tulevikku, seda peab endale pidevalt meenutama."

Teise inimese poolt halvasti öeldut ei tohi isiklikult tõlgendada

Gordoni metoodikast tasub enda omaks võtta mõtteviis, et siin olen mina ja seal on teine. "Kui teine ütleb mulle midagi, näiteks pahase häälega, et sa oled väga rumal, siis ma ei võta seda isiklikuna. Siin on minu piir ja ma peegeldan talle tema emotsiooni tagasi, öeldes, et ma saan aru, et sa oled nüüd väga pahane. Kui ma ei võta tema poolt öeldut isiklikult, siis on mul väga lihtne leida rahulikke sõnu."

Eriti tähtis on mitte võtta isiklikult sõnu, kus on mängus väga tugevad tunded. "Teise inimese tugevad tunded ei ole minuga seotud. See, et teisel on paha olla, ei ole minuga seotud. Ei tohi tõlgendada isiklikult. Aga see hoiak tahab igal juhul treenimist," õpetab Urve.

Kui inimene karjub, sõimab, käitub halvasti, on ta tegelikult kaastunnet väärt, sest tema ise elab ju sellist elu. "Kui keegi halvasti käitub, ega ta ise ka ennast hästi ei tunne."

Neurootilisus on sünnipärane, see on kõige rohkem seotud impulsiivsusega. "Aga impulsiivseid lapsi saab aidata, et nad oma elus paremini hakkama saaksid."

Edukamad on need, kes suudavad tasu edasi lükata

Urve kirjeldab 1960. aastatel nelja-aastaste lastega tehtud vahukommikatset (The Marshmallow Test) ehk Mischeli testi. Neid lapsi on jälgitud terve elu, praeguseks on nad 80-aastased. "Lastele anti vahukomm ja öeldi, et kui sa natuke ootad, saad teise kommi ka ning siis jälgiti, kuidas lapsed ennast motiveerivad. Mõni sõi kommi kohe ära, teine ootas. Hilisema jälgimise käigus leiti, et edukamad on need, kes suutsid kommi söömist edasi lükata."

Siit saame aga tarkuse, kuidas käituda lapsevanematena. "Kui laps tuleb meie juurde ja nuiab, et tahan kohe seda küpsist, siis tuleb talle kõigepealt peegeldada, et ahah, sa tahad seda küpsist, aga vaata, seal lillevaasi taga on üks lelu, lähme vaatame, kas see on veel alles. Mõte on selles, et me pikendame naudingu ootamise aega, lapsel tekib harjumus, et rahuldust saab edasi lükata. Edasilükkamise võime määrab mõnes mõttes lapse elu edukuse ka üldisemalt. Võime ohjata oma kärsitust, oma impulsse. Väga oluline on õpetada last rahulikult, sõbralikult, aga kindlasti mitte pakkuda preemiat. Premeerimisse suhtun ma erinevalt. Aga lihtsalt pikendada ootust, et hiljem ta kindlasti saab selle, mida ta tahab."

Ennast hukka mõista pole vaja

Urve meenutab, kui kohus saatis tema juurde ühe isa, kes oli vägivaldne ja peksis oma last. "Isa istub, täitsa normaalne inimene, vaatab mulle otsa ja ütleb, et no aga õpetage siis, mismoodi veel ma saaks, ma ei tea mingit teist viisi. See oli tänuväärne kogemus, ta õppis peegeldama, leidma enda tundeid. Inimesed tulevad oma lapsepõlvekodudest ja selline käitumine meie peredes veel väga kadunud ei ole."

Ennast hukka mõista pole vaja. "Minu juurde tulevad vanemad teismeliste lastega ja ohkavad, et nad on kõike täiesti valesti teinud. Mina küsin, et kas te siis teadsite, et teete valesti ja nemad vastu, et loomulikult mitte. Aga siis pole vaja sellega tegeleda. Te tahtsite parimat ja teil polnud õrna aimugi, et sellel võivad olla sellised tulemused. Jätke minevik rahule. Võite muidugi kahetseda, aga pole vaja end sellega koormata. Hukkamõist on tarbetu," leiab Urve.

Kogu jaks tuleks Urve sõnul panna sellele, kuidas taastada head suhted, õppida peegeldama ja üksteist austama, sest head suhted on elu peamine mõte. "Õppida neid looma, hoidma, vajadusel parandama ja mõnikord ka rahule jätma ning leppima, et nii on."

Menu portaali uus intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.

Urve soovitab:

Testi oma tugevusi (inglise keelne, vali paremalt Take the free survey).

Lugemissoovitus:

Julie Smith "Miks keegi mulle seda varem ei ole öelnud?"

Arto Pietikäinen "Paindlik meel"