Carl-Dag Lige on arhitektuuriajaloolane, kes muuhulgas uurib Eesti Kunstiakadeemia doktoriastmes seda, kuidas arhitektid ja insenerid omavahel läbi saavad. Lige sõnul on Linnahall nagu enamik taolisi suuri ja moodsaid hooneid ehitatud väga erinevatest ehitusmaterjalidest. Tema hinnangul on Linnahalli konstruktsiooni osas kõige põnevam see, mis toimub hoone amfiteatri kujulise saali kohal: "Kogu see suur katusekonstruktsioon on ehitatud terasfermidest ja katab ligikaudu jalgpalliväljaku suuruse ala, mis on ilma kandvate postideta," rääkis Lige.

Linnahalli võtmesõna on Lige hinnangul selle suurus. "Eesti suuruse riigi ja Tallinna suuruse linna jaoks on tegemist monumentaalse hoonega. Sellises mõõtkavas üksikhooneid, mis mõjuksid iseseisva ja tervikliku üksusena, on Eestis kõrvale raske tuua," rõhutas Lige ning lisas, et avalikkuse jaoks on sarnane ehk Eesti Rahva Muuseumi hoone Tartus, mis on samuti ligikaudu 300 meetrit pikk. 

Tallinna linnaarhitekt Andro Mänd on Linnahalli võrrelnud Versailles' lossiga, mis asuks justkui popsihurtsikute vahel. Lige sõnul vastab võrdlus ruumi ja kontseptsiooni osas tõele, samas on Versailles' ehitatud tema sõnul hoopis teistsugustel põhimõtetel. "Toona oli kõik käsitöö, aga Linnahall on juba tööstusajastu hoone, mis oli paljuski ehitatud tööstuslikult toodetud ehitusmaterjalidest. Nii et kuigi käsitöö tunnetus on sealt puudu, siis ruumi kogemuslikus mõttes on see kindlasti väga unikaalne," nentis Lige.

Arhitektuuriajaloolase hinnangul pole Eestis Linnahallile võrdset hoonet, mis võiks rahvusvaheliselt niivõrd palju huvi pakkuda. "Võib-olla võiks siia kõrvale pakkuda Tallinna lauluväljaku ansambli ja vast ka vesilennukite angaari," pakkus ajaloolane.

Lige hinnangul on suur väljakutse nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, kuidas restaureerida ja taaskasutada moodsaid hooneid. "Hoonete puhul, kus on kasutuses moodsad ehitusmaterjalid, mille eluiga ei olegi planeeritud nii pikaks kui klassikalistel looduskivi materjalidel, tulebki otsustada, kas me säilitame seda materiaalset ja füüsilist objekti või me keskendume rohkem ruumilisele ideele," rääkis Lige ning lisas, et näiteks Linnahalli välisfassaadi viimistlus, mis tehti toona hoogtöö korras, ei saanud nii kvaliteetne kui võiks.

Linnahall on kogu aeg kasutuses, seda nii nooremate kui ka vanemate inimeste seas. See on piknike ja vaba aja veetmise paik. Muuhulgas üritas Tallinn aasta tagasi mereäärt rikastada hüpikurbanismi lahendustega: kaldale toodi väikesed pingid, toolid, pinksiilauad. "On näha, et seal on üha rohkem inimesi ja see mereäär ärkab üha rohkem ellu. Ma ütleks, et Linnahall on pigem üks uinuv kaunitar, kes vajaks oma potentsiaali tõttu rohkem tähelepanu," rääkis Lige.

Oluline on Lige arvates see, et Linnahalli ümber avalikku debatti peetakse, kuna spetsialistid oskavad kõige paremini välja pakkuda uusi funktsioone, mis sellel hoonel saaksid olla. "Minu seisukoht kodaniku positsioonilt on see, et see hoone võiks maksimaalselt püsida avaliku ruumi objektina. Et sealseid avalikke fuajeesid ei topitaks vägisi täis mingeid väikseid kontoreid," rääkis Lige ning lisas, et Linnahall tuleks säilitada objektina, mis mõjuks ülevust tunnet tekitavana nii seest kui ka väljast ka tulevikus. 

Linnahall on nõukogudeaegne hoone ning Lige hinnangul on okupatsiooniaegse hoone maik paljudel on kahtlemata meeles. "Aga siin ma ütlen ajaloolasena, et kui me kõik okupatsiooni ajal rajatud kultuuri püüaks ära pühkida, siis meil väga palju siin Eestis alles ei jääkski. Meie asi on luua erisus ideoloogilis-ajaloolise kihistuse ja praeguse ruumilise väärtuse vahel, millega me saame tulevikus edasi töötada," rõhutas ta.

Arhitektuurimuuseumis on praegu avatud Linnahalli teemaline näitus. "See on üks esimesi kordi, kus üks muuseum võttis aktiivselt reageerida ühiskondlikule probleemile ja tegi vähem kui poole aastaga näituse. See on muuseumi kontekstis üsna märkimisväärne," tõi Lige välja. "Seal on väljas palju põnevat materjali, sealhulgas Raine Karbi isiklikust arhiivist, kus on päris varasemad versioonid Linnahallist, mis näevad hoopis teistsugused välja," muljetas ajaloolane näituse kohta. Lige lisas, et kuigi väljapanek on väike ja kompaktne, on tegu huvitava näitusega, kus juba puhtalt visuaalsele poolele keskendumine annab suure elamuse.

Linnahall on ööpäevaringselt avatud rahvale pealtpoolt ja külgedelt. Halli ümber oli turvalisuse kaalutlustel metallaed. Linnahalli puhul on Lige hinnangul tegu mõõdukalt spontaanse urbanismiga. "Inimesed vastutavad ise oma heaolu eest, aga saavad ka sellest teatava närvikõdi," muheles Lige.

Rahvusvahelist raha Linnahalli restaureerimiseks on Lige sõnul raske saada, kuid toob välja, et rahvusvaheline tunnustus on Linnahallil olemas: näiteks on see üle kahekümne aasta olnud Docomomo moodsa arhitektuuripärandi organisatsiooni Eesti nimekirjas. "Rääkimata siis veel populaarkultuuri mõõtmest, kui juba Christopher Nolan tuleb seda filmima," lisas Lige.