Möödunud aastal leidis Sander Olo kogukonnamaja keldrist aastaid kasutuseta seisnud vikati, teritas selle ära, õppis Youtube`i abil niitmistehnika selgeks ja nii saigi temast Kopli vikatimees.

"Üks põhjus, miks ma hakkasin vikatiga niitma, on võib olla see, et varakeskealise noormehena on vaja mingit uut hobi ja vikatiga niitmine on ühelt poolt füüsiline ja teiselt poolt sa kohe näed oma töö tulemust," põhjendas Olo.

"Teisalt ikkagi ka see pärandi hoidmine. Äge on noortele ja lastele näidata, et niita võib ka nii," tõi Olo välja teise põhjuse.

Olo niidab nii tellimuse peale kui ka linnaplatse. "Kui ma olen mõne linnaplatsi ära niitnud, tavaliselt riisun veel paari päeva pärast suurema sodi kokku ühte hunnikusse ja linna töömehed siis tulevad ja viivad ära."

Olo sõnul on harva niitmine tõesti hea, aga sellega peab kaasas käima ka see, et me selle niite kokku korjame ja ära viime. "Vastasel juhul jääb see väetiseks maha ja see meeldib taimedele, mis kasvavad kiiresti ja kellele meeldib lämmastik. Näiteks nõgesed. Kui hein maha mädanema jäetakse, siis elurikkuse toomise asemel tegelikult ta kahandab seda elurikkust, sest kevadel kasvab ruttu poolemeetrine nõges ja selle all ei ole muud midagi, ainult must maa."

Niitmist peab vaatama lokaalselt. Kõrgekasvuliste taimedega kohti tuleks Olo sõnul vähemalt kaks korda aastas niita ja kogu aeg niide ära viia. "Mõne aastaga viiakse toitained mullast välja ja toitainete vähenedes elurikkus kasvab, sest konkurents läheb tihedamaks ja siis me peamegi hakkama vähem niitma, sest taimed jäävad väiksemaks."

Olo sõnul on madala muru ihalus tulnud väidetavalt mõisnike ja ülikute ajast, kel oli sellega võimalus näidata oma jõukust, et on võimalik teha midagi sellist, mis tundub jabur ja napakas, et niidame tohutud väljad kogu aeg madalaks.

Olo sõnul ei ole mõistlik, et igal pool peaks taimetihnik olema, aga ka kõrge heina sees võiks olla näiteks madalad platsid, mida niidetaksegi iga nädala tagant ja kus saaks siis piknikuteki maha panna.

Niita tulebki vastavalt vajadusele.

"Me määrasime ära kõik taimed Kalamaja muuseumi platsil ja neid on üle 30 ja panime ka sildid juurde, et kõik möödakäijad saaksid teada, mis taimed need on. Ja siis oligi, et kui me oleme juba nii rohelised ja meil on selline taime- ja lilleväli siin, siis oleks seda ju kuidagi imelik niita müriseva muruniidukiga," selgitas Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi, miks Kopli vikatimees nende platsil niitmas käib.

Olo sõnul jäädakse teda tihti vaatama, eriti lapsevanemad lastega. "Minu arvates renessanss on juba toimunud," vastas Olo küsimusele, millal võiks vikatiga niitmine üldiseks normaalsuseks saada.