Pariisi olümpiamängude ajaks on "Ringvaade" kogunud rubriiki "Minu spordihetk" tuntud inimeste olümpiaga seotud mälestusi.

"Mul õnnestus käia 2012. aasta Londoni olümpiamängudel ja seal oli kaks momenti, mis jäävad mulle eluks ajaks meelde," meenutas saatejuht Taavi Libe, kuivõrd mastaapsed on ikkagi olümpiamängud. "Ma olin nagu hirv autotuledes, see kõik oli nii suur, inimesi oli nii palju, et sa ei saa absoluutselt mitte midagi aru."

Esimese päeva õhtuks pidi ta jõudma kindlaks kellaajaks olümpiastaadionile. "Ma hakkasin minema ning läksin ja läksin, aga ei leidnud kuidagi üles seda staadioni sissepääsu. Seal olid turvakontrollid ja suur pressikeskus. Enda arvates otsisin juba tund aega. Ühel hetkel kuulsin Tarmo Tiisleri häält, kes küsis, et mitmes ring sul läheb."

"Siis läks kõik kuidagi selgeks ja ma sain aru, et ma olin staadionile juba kaks tiiru peale teinud. Tiisler tegi seal suitsu, märkas seda kõike ja aitas noore kolleegi hädast välja. Ja lõpuks see olümpia enam nii suur ei tundunudki," muheles Libe.

Teine märk olümpiamängude mastaapsusest tuli olümpia ööbimiskohast. "Ööbimiskoht oli ühikas, kuhu võib olla Eesti tudeng ka ei tahaks minna, selline väike ja vilets ning olümpiastaadionist päris kaugel. Seal oli üks vabatahtlik, kes oli tulnud kuskilt kaugemalt, mitte Euroopast ja tema ülesanne oli meid tervitada, kui tulime ja kui ära läksime, öelda "Nägemist!"

"Kujutad sa ette, et oled tulnud kuskilt kaugelt olümpiamänge vaatama ja kolm nädalat näed ainult mingit Eesti ajakirjanikku ning see on kogu su olümpiakogemus, aga sa oled ikka õnnelik."