"Ma olen pikalt tegelenud ekstreemspordiga ja kui ma võistlusspordi ära lõpetasin, siis ma hakkasin surfama. Mul on selline päris tugev käsitöö taust ka ja tekkis huvi, kuidas surfilaudu tehakse. Üks asi on surfamine kui sport ja teine pool surfilaudade valmistamine kui kunst," rääkis Aunison, kes esialgu valmistas katse korras paar lauda endale, siis juba sõpradele ja sealt edasi on saanud asjast juba väike ettevõtmine.

Surfilaudade valmistamine saab alguse suurest penoplasti kamakast. "Mul on valmistatud šabloonid, mille järgi ma lõikan siit suurest plokist välja laua üldise banaanikuju," kirjeldas Aunison esmast protsessi. Seejärel lihvib ja voolib mees lauda kuniks saavutab soovitud kuju, misjärel saab laud peale viimistluseks pahtlikihi ja siis ootab lauda eest klaasimine ehk surfilaud saab enda tugeva plastmassist väliskihi.

Kuigi iga laud on erinev, siis keskmiselt läheb ühe laua valmistamiseks 30–40 tundi. Laudade valmistamist on Aunison õppinud täiesti iseseisvalt Youtube'i abiga. "Mulle meeldib naljaga öelda, et Ben Aipa, kes on surfilaudade valmistamise täielik master, on minu õpetaja olnud, sest temal on Youtube'is üleval video, kus ta näitab, mis on tema meetod, kuidas tema valmistab surfilaudu," rääkis ta.

Aunisoni sõnul ei teata, et ka Eestis on surfamiseks päris mõnusad lained. "Meil ei ole muidugi need lained nii võimsad ja nii suured ja järjepidevad kui seda on ookeanis. Aga sellised ilusaid häid päevi on ka, kui selline umbes kaks korda aastas on kahe-kolmemeetrised lained."

Kohti, kus surfata on Aunisoni sõnul Eestis tegelikult päris palju. "Vääna rand on väga populaarne: suur liivarand, ohutu, suuri ohtlike kive pole, liivapõhi, väga mõnusad lained ja toimib enamuste tuultega," rääkis ta ning märkis, et just õppida on Eestis väga hea, kuna laine pole väga tugev. Seejuures algab surfihooaeg Eestis hoopis sügisest, mil ilmad lähevad tormisemaks ja lained suuremaks.