Estonia baleriin Anna Roberta (1999) sai solistiks 2022. aastal ning esitantsijaks 2023. aastal. Tänapäeval on tema sõnul muutunud aina tavalisemaks see, et tantsijad on esisolistid nooremana. Näiteks on Pariisi ooperi täht Robertast kolm aastat noorem. Baleriini solistikarjäär sõltub Roberta hinnangul suuresti õnnest. "Mul vedas väga, sest sain noorena tantsida palju rolle: mind visati vette ja vaadati, kas ujun või upun," selgitas tantsija.

Solistiks saamise puhul on Roberta sõnul olulised nii kogemus kui ka peaballetmeistri otsus. "Solistiks saab kilometraaži põhjal (kui palju sa tantsid ja mida); esitantsija on aga inimene, kes esindab Eesti rahvusballetti," nentis Roberta. Kui esitantsija roll on kirjas baleriini lepingus, siis priimabaleriin on pigem levinud tiitel rahvasuus. 

Kõige esimene solistiroll oli Robertal "Luikede järves". See on baleriini sõnul väga ebatavaline, kuna enamasti alustatakse väiksemate ja vähem tähtsate rollidega ning alles aastate pärast usaldatakse tantsijale niivõrd suur osa. Robertal läks aga hästi. "Olen teinud nii "Luikede järve" kui ka "Anna Kareninat". Viimane oli minu unistuste rollile väga lähedal," nentis Roberta. Unistuste rolle tekib tantsija sõnul ajaga aina juurde. 

Laval olles mõtleb baleriin eelkõige sellele, et temal endal oleks hea tunne. "See, kuidas mina laval olen, on minu ja kindlasti ka õpetaja maitse," kommenteeris Roberta. Tema sõnul on oluline, et tantsija leiaks endale õpetaja, kelle maitse kattuks tema omaga. "Näiteks mina olen hästi pikk, Plissetskaja oli aga väga lühike. Kui mina hakkaksin Plissetskajat jäljendama, siis tuleks sellest koomiline "Luikede järv"", muigas tantsija.

Trenn on Roberta sõnul baleriinide jaoks püha asi, mida tehakse iga päev. Baleriini nädal on jagatud trennide, proovide ja etenduste vahel. "Näiteks on meil ühes kuus kolm või neli etendust, millest kõiki peab ju harjutama," selgitas baleriin. Kaks korda nädalas toimuvad etendused ning siis lõppeb päev varem. 

Pärast eriti olulist etendust läheb Roberta tähistamiseks õhtust sööma. "Kui on tegu erilise etendusega, siis ma lähen pitsat sööma ning joon kõrvale klaasi õlut," muljetas Roberta. Kuigi see ei käi kokku stereotüüpse arusaamaga ühe baleriini dieedist, söövad tantsijad tema sõnul väga palju. "Dieedikultuur on jäänud õnneks minevikku. Nüüd on hakatud aru saama, et kui sa oled tippsportlane, siis sa pead ka sööma nagu tippsportlane," rõhutas tantsija.

Leigo Järvemuusikal esietendub 10. augustil ballett "Aju", kus teeb kaasa ka Anna Roberta, kelle arvates oli aju rolli väga põnev luua. "Me oleme kaardistanud mingid ideed, kuidas aju peaks töötama ja üritame neid tantsu keeles väljendada – see on ülimalt põnev. Näiteks jäljendame ajuneuronite liikumist. Palju on katsetamist ja üksteise tundmist," kommenteeris tantsija lavastuse protsessi.

Üldiselt baleriinid suviti lavastustes kaasa ei tee, vaid taastuvad hooajast. "Esimene nädal pärast hooaja lõppu keha lihtsalt valutab: kogu valu, mida oled terve hooaja alla surunud, kerkib siis esile," rääkis Roberta ning lisas, et kui ka suvel etendusi antakse, siis enamasti pole need klassikalised. "Suvel me end klassikalises vormis ei hoia," nentis baleriin.

Tervis on baleriinidel habras ning üks või kaks väiksemat vigastust hooajas on normaalne. "Minul on karjääri jooksul olnud kaks või kolm suuremat vigastust, mis on mind mitmeks kuuks rivist välja viinud. Aga väiksemaid vigastusi juhtub kogu aeg: küüned kukuvad ära, jalad on krampis, keha on sinikaid täis," nentis Roberta. Lisaks on baleriini perearst nüüdseks tema elukutse iseärasustest teadlik. "Minu perearst ei küsi enam ammu, miks ma alakaalus olen," muigas baleriin.

Kui vanasti pidasid baleriinid oluliseks näiteks Maria teatrit, siis tänapäeval tahetakse välja jõuda igale poole. Näiteks on prestiižsed kompaniid tänapäeval La Scala ja balletikollektiiv BalletMet. Roberta toob välja, et hiljuti on esile kerkinud ka Austraalia balletiteater, kuna see tegeleb tantsijate jõutreeninguga. "See on maailma esimene balletiteater, kus on olemas eraldi tiim, mis on pühendatud tantsijate tervisele," rõhutas Roberta.

Tänapäeval on baleriinide karjäär läinud üllatavalt pikemaks. Näiteks Inglise Rahvusballeti esitantsija on 42-aastane, Itaalias on samuti tantsijaid, kes on üle 55 aasta vanad. "See, kui pikalt karjäär kesta võib, on hästi individuaalne ja oleneb tantsija tervisest. Kui pikalt sa tahad seda karjääri teha, on teine küsimus. Vanasti oli Eestis tavaks, et baleriin tantsib kuni riikliku pensioni saamiseni: see tähendab 20 aastat tööd teatris," selgitas Roberta. "Minul seda enam ei ole, nii et mina tantsin, kuni indu jätkub," lisas baleriin.