"Nõukogude Liidu esimeseks kapitalistiks nimetasid mind Rootsi ajakirjanikud ja eks see oligi mul geenides sees, juba kooli ajal kippus mingi äri käima, kuigi siis oli äri ju keelatud või kui sa kellelegi midagi müüsid, siis kasu ei võinud saada ja kui kasu said, siis see oli karistatav," ütles ettevõtja Elmar Lepp.

Lepp käis sõbraga Suhhumis ja Sotšis puhkamas ja Gruusia ärimehed rääkisid neile sealsetest baaridest, aga see kõik oli muidugi riigi oma. "Siis hakkas mul mõte liikuma, et teeme meie ka, kuigi see oli meie jaoks täiesti tundmatu asi, teerajaja on alati raske olla. Meil oli abielupaar Enn ja Ülle Kaljumäe ning siis mina ja Virve Lepp. Hakkasime ruume otsima," meenutas Lepp.

Pärnu ranna teisel korrusel olid tavanditeenused, mis oli 10 000 rubla kahjumis. "Remontisime ruumid ära, 1986. aastal hakkasime vaikselt peale."

Keegi ametnikest ei tahtnud otsustada, kas lubada sellist tegevust. "Käisime Ennuga Tallinnas majandusministeeriumis ja suured ülemused ütlesid, et me ei tea sellest midagi, aga seal oli üks vene keelt kõnelev ametnik, ministri asetäitja, kellele siis kurtsime, et tahaks erafirma teha, aga keegi ei taha luba anda ja temalt selle loa saime."

Kuna äri oli keelatud, siis tegid nad alguses baar, kus lastele näidati kaheteistkümnest kuueni multikaid. "Seda ei saanud ju keelata. Õhtul tegime kohalikele tantsupidu, alkoholi kaks aastat ei müünud, sest teadsime, et kui midagi on, pannakse kohe kinni."

Siis tegi Lepp kooperatiivi "Neptun" Pärnu rannas. "Võtsin kogu rannateeninduse laenutuse peale, tegin alla kohviku, siis õllebaari, Oliver Kruuda sõidutas omal ajal hobustega rahvast, sest siis ei olnud muud ettevõtlusvormi," ütles Lepp.

"Esialgu ma kartsin poodi teha, sest pood oli otsene äri. Kui leiti 400 Soome marka, siis pandi neljaks aastaks kinni, karm oli see aeg."

Aasta aega hiljem tegi Lepp väikese komisjonikaupluse stiilis kaupluse. "1989. aastal läksid mu Soome sõbrad Taisse elama ja kutsusid mind sinna, et hakka sealt äri tegema. Siis hakkasime Taist kaupa tooma, siidikleite ja teksapükse."

Tais käis ta vene passiga läbi Moskva. "Esimeses klassis reisides võis 30 kilo kaupa kaasa tuua, tavaklassis 20 kilo. Kui aga nõukogude passiga, siis maksis 950 dollarit esimese klassi pilet edasi-tagasi. Ilma nõukogude passita maksis 4500 dollarit," meenutas Lepp.

Lepp võttis reisidele kaaslasi kaasa, et saaks rohkem kaupa üle tuua. "Tegin reisi välja. Siis ju raha välismaale üle kanda ei saanud, valuutat ka palju omada ei tohtinud. Ma olen praeguseks 74 korda Tais käinud. Siis hakkasin sinna gruppe tegema, võtsin eestlasi kaasa, paljud, keda ma sinna viisin, jäidki seda maad armastama."

"Mina tegin äri ausalt. Enamus hakkas riigikorra vahetuse ajal kas masuuti, puitu või metalli müüma. Mina maksin ametlikult makse, ei teinud offshore-firmasid. Mina ei teinud ka nende allilma grupeeringutega mingit äri, kahtlaste asjadega ei tohi kaasa minna," ütles Lepp.

Lepa sõnul ei ole ta oma ärisid kunagi raha pärast teinud, talle lihtsalt meeldis äri teha. Videobaari ja "Sky" baari ehitas ta üles mitte millestki, midagi sarnast Eestis seni tehtud ei olnud. "1994. aastal tuli juba klubi "Miraaž" ja siis "Sunset". See oli ilus äri, ilusad naised."

Siis võttis ta ette ilumaailma, parfümeeria, kosmeetika. "Käisin mööda Prantsusmaad messidel. Tegime seal juba tellimuse ära ja olimegi nende esindaja. Teised läksid messidelt koju, ja hakkasid alles arutama, mida tellida. Sain kõigiga sõbrasuhted, siis on palju kergem äri ajada. Tuim rahateenimine pole kunagi mind ahvatlenud. Kui ma poleks äri teinud, ma oleksin võib olla näitleja olnud."