Tallinnast pärit Lauri Kaare esimene kinoelamus pärineb ajast, mil ta oli kolmeaastane ja vanaisaga pühapäeva hommikul kinos Kosmos käis. "Film oli vist dokumentaal delfiinidest, aga see ei ole tähtis. See, kui aeglaselt läks sellel ajal enam kui tuhandekohaline saal pimedaks, kardin jooksis lahti ja terve sein plahvatas värvi ja valgust täis. See oli esimene kord, kui ma nägin liikuvat värvilist pilti. Me olime kodust mustvalge telekaga harjunud," meenutas ta. "Loomulikult sai sellest eluaegne armastus alguse, see oli midagi nii ägedat, et ma iga nädal nõudsin."

Eestis läks tänapäevane kinoajastu käima 1993. aastal. Kaare tõi välja, et selle eest peavad kinosõbrad tänama Aldo Tammsaart. Kaare õppis sel ajal Tartus õigusteaduskonnas. Suure filmisõbrana tegi ta kaasautorina Tartu Raadios filmisaadet ning kirjutas Ekspressi filmiarvustusi.

"Neid arvustusi praegu lugedes on ikkagi valusad torked rinnus, sest need on suhteliselt saamatud koolikirjandid, mida ma ise pidasin sellel ajal ikkagi absoluutseks tipuks ja lugesin ennast – kui oli ajus verevarustuse häire – 22-aastaselt Jaan Ruusi konkurendiks. Mul on tagantjärele häbi, et ma võisin nii loll olla," nentis ta.

Kuna arvustuste juurde oli ka pildimaterjali vaja, võttis Kaare ühendust Motion Pictures Distribution of Estoniaga. "Läksin kohale ja sattusime Aldoga jutu peale. Loomulikult edeva noore inimesena ma ei hoidnud enda teda, et ma olen ikkagi üksjagu filme jõudnud elus ära vaadata ja see huvitab mind kohutavalt. Läksid mingid päevad või mõni nädal mööda ja siis Aldo helistas millalgi ja küsis, kas ma tööle ei taha tulla. Neid otsuseid on olnud väga vähe, mida ma olen sama kiiresti teinud."

Kaare meenutas, et 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses oli tavapärane, et Põhja-Eestis näidati kinodes venekeelse pealelugemisega piraatvideoid. "Igas kinosaalis, mis tahtis ellu jääda, oli lakke kruvitud videoprojektor, millega paisati kohati ikka katastroofilise kvaliteediga piraat-VHS-i pealt uusi kinoteoseid kinolinale," kirjeldas ta.

1993. aastal aastal jõudis Eestisse 1991. aastal valminud Jim Abrahamsi "Ässade" originaalkoopia. "Näitlejad rääkisid inglise keeles, sellele ei lugenud ükski slaavlane peale," märkis Kaare. "Mitte kedagi ei huvitanud, et "Ässad" oli selleks hetkeks kaks aastat vana ja seda oli ilmselt piraatkinos oksendamiseni nähtud, sest see oli originaalkoopia Hollywoodist," lausus ta. "1993. aastal ei olnud Eestis populaarsemat meest kui Charlie Sheen."

Filmilevitaja sõnul tegid ka mitmed teised vanemad filmid Eesti kinolevisse tulles pööraseid tulemusi. "Praegusel ajal inimesed nurisevad, kui film jõuab kolm nädalat pärast Ameerikat meie kinodesse. Inimesed on ära hellitatud. Teinekord olen siis öelnud, et ärge nurisege, esimest "Ristiisa" vaatasin Kosmose kinos 18 aastat pärast selle valmimist," muigas ta. 

Selleks, et lääne levitajate filmid Eestisse jõuaksid, olid eestlastele toeks soomlastest vennad Jukka ja Jussil Mäkelä. "Aldo sõnul olid nemad nõud garanteerima, et 20th Century Fox, mis oli esimene julge stuudio, ei jää päris palja tagumikuga. Kui selgub, et keegi kinno ei tule, asi jääb täiesti miinusesse, siis meie kallid põhjanaabrid oleksid olnud nõus need kulud katma. Võib-olla alguses oli siin probleeme, aga kõik loksus ajaga paika."