"See on rattast maha astumine, sa muudad hästi teadlikult eelkõige oma infovoogude vastuvõtu tempot. Maakohas on rohkem loodust, seal on rohkem kõike seda, mis sidistab, sädistab, ronib ja lõhnab. See on meile inimestena tähtis," ütles sotsiaalmeedia uurija Maria Murumaa-Mengel, miks aeg-ajalt linnast minemasaamine on talle nii oluline.

Kui maale kohale jõuad, ei tule tema sõnul enam pähegi iga hinna eest uudiseid rullida, sest siis on hoopis teised asjad, mis vajavad tegemist. "Kõik on aeglustunud."

Murumaa-Mengel avastas täiskasvanu eas, et tal on mingi kummaline nõrkus kolmnurk-suvila disaini vastu.

"See on vist mingeid lapsepõlve mälestusi jätnud," selgitas ta, kust tuli mõte soetada endale kolmnurkne suvila, mida omal ajal nimetati Rannapiiga suvilamudeliks. "Kui nägime, et üks selline kolmnurkmaja oli väga mõistliku hinnaga müügis, siis mul hakkasid peas kohe kõik positiivsed häirekellad tööle, et kuidas võiksime seal rohkem aega veeta."

"Ma ei tea, kus ma oleksin olnud, kui seda maja poleks tulnud," meenutas Murumaa-Mengel. "2022. aasta veebruaris, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas, ja kuna minu valdkonnas tegeletakse infohäirete ja kriitilise infotarbimisega, siis mu töö nõudis kohutavalt õõvastavates infovoogudes peaaegu 24/7 ringirullimist, asjadega kursisolemist, info kontrollimist ja hästi intensiivset suhtlust sadade inimestega, kes üritasid mobiliseeruda infosõja rindel."

"Kuu ajaga trööpasin ma ennast niimoodi ära, et oleksin tõenäoliselt kokku kukkunud, midagi oleks kindlasti juhtunud, kui just sel hetkel poleks meie ellu tulnud see väike armas kolmnurkne lobudik. Sinna minnes kõik justkui lahtus. Kui sorkisin lõket ja vahtisin elavat leeki, siis see puhastas pea ära ja olen naljaga pooleks vahel öelnud, et Putin minuga maale kaasa ei tulnud, sain seal olla kõigest eemal. See päästis minu vaimse tervise sellel väga-väga kriitilisel hetkel."

Murumaa-Mengel on püüdnud hoida nii, et maal ei peaks palju tööd rabama. "Üritan maaelu väga stressivabana hoida, et ei peaks hakkama muretsema mingisuguste ehitamiste ja vara hoidmise pärast. Peenrad tahtsid eelmisel aastal tulla, aga lõpuks jäi suur osa saadustest lindudele. Minu ornitoloogiahuvi kasvab minu vanusega. Mul on hea meel, kui linnud saavad seal midagi nokkida."

Ta mõtiskles, et maakoht täidab oma rolli just siis, kui meil on võimalik seal käia lühiajaliselt end laadimas. "Mulle meeldib just selline tasakaal. Suurema osa oa teadlikust elust olen ma ikkagi linnas veetnud ja mulle linn kooslusena väga meeldib. On hea, et on mõlemat."

Selle nädala alguses tegi ta enda sõnul pattu ja viis oma töö suvilasse. "Aga see oli tore töö. Me tegime kirjutamislaagri ja kolm päeva aeglases tempos mõnuledes kirjutasime teadusartikleid ja ka sedapidi töötas väga hästi! Nii et ma katsetan neid piire ja vaatan, kuhu see tasakaalupunkt siis lõpuks jääb."

"Mu meelest minu lugu on väga tüüpiline ja iga kolmas inimene võib midagi sarnast rääkida, sest kui sul ei ole olnud just maavanaema või -vanaisa, kelle juures oled saanud varbad kasteheina sees ringi joosta, siis on sul sõbrad, kelle juures kord aastas kokku saad või ongi sul kuskil mõni rohtukasvanud nurgake alles. Meil on ikkagi mingi kollektiivne kokkupuutepunkt seda tüüpi eluga olemas. Ma arvan, et räägin siin hästi paljudele tuttavat lugu, aga võib olla aitas minu kogemus kedagi oma puhkuseviisi leidmisele lähemale."