"Eesti merepõhi on väga rikas, meresõidu ajalugu on siin pikk ja laevu on uppunud tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid," ütles merearheoloogia teadur Ivar Trefner ja lisas, et leitud laevu on vrakiregistris umbes 700. "Aga neid tuleb iga aasta aina juurde ja juurde.

Trefner tõi välja, et eelmisel aastal uuriti lähemalt ühe 17. sajandist pärit purjelaeva, mis asub Naissaare lähedal merepõhjas. "See on väga hästi säilinud ning huvitava konstruktsiooniga," selgitas ta ja mainis, et seda on raske öelda, miks see laev täpselt uppus.

"Keskkonna vaates on vanemad vrakid, mis ei sõitnud kütusega, ohutumad, aga enamikel vrakkidel on peal kummitusvõrgud ehk siis sinna peale kinni jäänud vanad kalavõrgud ja traalid, mis püüavad siiamaani edasi," kinnitas ta ja mainis, et uuematest vrakkidest rääkides on tegelikult ka omajagu Esimese ja Teise maailmasõja aegseid uppunud laevu, millel on peal kütus. "Kui ta punkrites on, pole ta veel ohtlik, aga kui ta sealt välja pääseb, on reostust väga palju."

"Läänemeres säilivad vrakid tohutult hästi, praktiliselt unikaalne koht maailmas, sest esiteks on soolsus nii madal, et laevaoherdi ehk see ussike, kes sööb puitu, meil siin ei ela ja puitvrakid säilivad sadu ja sadu aastaid," nentis ta ja lisas, et ka sügavamal asuvad metallvrakid roostetavad aeglasemalt, sest seal ei ole hapnikku. "Kõik muidugi laguneb, see on selge, aga kõik võtab kauem aega kui mujal maailmas."

Trefneri sõnul saab Eesti merearheoloogid ühe käe sõrmedel üles lugeda. "Meie elu suvel ei käi kella, vaid ilma järgi, sest ega tuul ei küsi nädalapäeva, tuleb minna siis, kui on tuulevaikne, sest meie töö eeldab rahulikku merd," mainis ta ja lisas, et samal ajal on neil ilmselt järgmiseks sajaks aastaks tööd olemas.