Aastal 1993 oli seriaal "Metsik roos" paljude igapäevaelu lahutatamatu osa. Seda sarja vaadati, sellest räägiti, seda mängiti läbi. See mõjutas sotsiaalseid suhteid.

Filmitegijad koguvad inimeste mälestusi ja teevad sellest täispika dokumentaalfilmi.

"Me teeme filmi "Metsiku roosi" fenomenist. Sellest suurest uskumatust sündmusest, kui rohkem kui aasta vältel suurem osa Eestist vaatas igal õhtul Mehhiko seebiseriaali igal õhtul ühes rütmis. Televaataja rekord on ikka veel "Metsiku roosi" käes 30 aastat hiljem. See oli minu uurimuse alguspunkt," rääkis režissöör Kristen Aigro.

Rosa Salvaje tormilisele elukeerisele elas tipphetkedel kaasa ligi 600 000 televaatajat. Kuna toonane statistika alla 12-aastaseid lapsi ei kaasanud, võis tegelikkuses vaatajanumber veel suurem olla, sest "Metsik roos" oli fenomenaalselt populaarne ka lasteaia- ja kooliealiste hulgas.

Filmitegijatele on juba laekunud ligi sadakond lugu.

"On selliseid väikeseid mälestuskilde, kuidas kõik tänavad olid tühjad. Kõik seltskond jooksis kohe, kui "Metsik roos" algas, koju teleka ette. On ka lugusid, kuidas haiglas, kui hakkasin sünnitama, siis kedagi ei olnud appi tulemas, sest "Metsik roos" oli eetris ja kõik arstid ja õed tahtsid ka uue episoodi näha ära," kirjeldas Aigro.

"Me läksime suvekoju ja seal ei olnud telekat, aga kuidagi sai raadiost kuulata seda. Pilti ei olnud, ainult see dubleeritud tekst oli. Ja me istusime hardalt igal õhtul ümber raadio ja kuulasime seda," meenutas Kristina.

"See oli hästi huvitav minu jaoks. Ma olin siis puberteedis laps. Mulle hästi meeldis see peanäitleja. Ta oli nii ilus, ta oli nii naiselik. Ta elu oli päris metsik, seal oli palju armukadedust. Seda oli hästi huvitav vaadata," rääkis Kristiina.

Juhend oma lugude jagamiseks on kättesaadav veebilehel www.metsikroos.ee. Eriti suure huviga ootavad filmitegijad seriaaliga seonduvat foto- ja videomaterjali.