"Rändlindude hukkumine on väike nüanss selles suures pajas, kui me kujutame pajana ette elusloodust ja sellega toimuvat. See supp on praegu keemise piiril ja seal figureerib tugevalt üks liik, kelleks on inimene," kommenteeris ornitoloog Urmas Sellis rahvusvahelise töörühma poolt hiljuti ajakirjas Biological Conservation avaldatud artiklit, milles 161 uurijast koosnev töörühm leidis, et Euroopa rändlinnud hukkuvad oma teekonnal peamiselt inimeste tegevuse tagajärjel. Oma panuse uurimisrühma töösse andis ka Eesti Maaülikooli ornitoloog Urmas Sellis.

"Lindudega toimub rände ajal igasuguseid asju ja reeglina leitigi linnud siis, kui nad olid oma otsa leidnud ehk surnud. Viimased 20 aastat on lindudele aga massiliselt saatjaid külge panema hakatud ja nende andmete põhjal olemegi leidnud, et linnud ennast rändeteedel väga turvaliselt ei tunne ja väga paljud neist saavad rände ajal hukka," selgitas Sellis.

Kuigi linnud veedavad väga palju aega õhus, peavad nad siiski vahepeal ka maa peale tulema, et toituda ja pesitseda ning siis tuleb eksisteerida koos inimesega ning taluda inimeste mõju, mis mõnikord võib lõppeda lindude jaoks lausa surmavalt. "Kui lind maandub näiteks elektripostil, mis on lagedal alal, kus aastasadu tagasi oli mets, aga enam ei ole ning kuna elektriliinid imiteerivad puid ja kui see post on sellise ehitusega, et lind võib sealt löögi saada, siis nad hukka ka saavad," kommenteeris Sellis.

Neid võimalusi, kuidas inimese abil linnud hukka saavad, on Sellise sõnul palju. Näiteks lendavad nad elektriliinitraatidesse ja saavad vigastada. "Salakütid lasevad suhteliselt valimatult linde ja osades riikides on sellised traditsioonid, et lastaksegi lindude pihta, et kindlaks teha, kes kõvem mees on."

Pooled inimtekkelistest lindude hukkumise põhjustest on seotud erinevate elektritaristutega, näiteks tuulikutega. "Tuulikuid pole evolutsiooni käigus lindude elutegevuses varem olnud, nad ei ole õppinud nendest eemale hoidma. Tuulikute ümber on ju lindude toitumisala."

Evolutsiooni käigus linnud kohanevad ja hakkavad ohtlikku vältima, aga see toimub väga pika aja jooksul ja inimene pole tavaliselt nõus nii kaua ootama. "Kas elektrit on vaja neil, kes on niigi tõrjutud inimasustusest kaugele nagu linnud, ja kui me nüüd viime tuulikud ka inimestest kaugele, kus elavad linnud, siis lindudel polegi lõpuks enam kohti, kus olla ja elada."

Sellise sõnul oleks loogiline panna tuulikud sinna, kus elektrit ka kasutatakse, aga millegipärast rajatakse neid ikkagi inimasustusest võimalikult kaugele, mõtlemata lindudele, kes juba niigi on inimasustusest kaugele surutud.