"Kirikuringkondades nimetatakse seda põlvkondlikuks needuseks. Tore stardipakett, et palun elage normaalset pereelu, kuigi kahel põlvkonnal enne teid pole seda olnud," viitab Allan oma vanemate ja vanavanemate katkistele suhetele ja enda elu nn stardipaketile.

"Kui Nathaly sündis, palvetasin keskhaigla koridoris, et Jumal, anna mulle armu, et ma ei kannaks edasi seda, mis mina olen saanud. Mul on meeleheitlikult vaja teistsugust tulevikku, et see needuste tsükkel peatuks nüüd ja siin," kirjeldas Allan.

Allani vanemad lahutasid, kui ta oli seitsmeaastane. Kooselu vägivaldse alkohoolikust mehega oli Allani ema jaoks osutunud võimatuks ning nii koliti suurest Lilleküla majast pisikesse ühetoalisse Mustamäe korterisse, kus elati aastaid kuuekesi.

Aga enne veel, kui Mustamäele jõuti, pakkis isa pere autosse ja kihutas maanteele eesmärgiga nad kõik surnuks sõita. "See on üks mu lapsepõlvemälestustest: oli pime õhtu, veoauto tuled tulevad meile vastu ja isa ütleb, et vot selle autoga paneme kokku. Ema andis meile tekid ja padjad, et võib-olla jäävad poisid ellu, kui mats käib."

Allan arvas, et kohutava olukorra maanteel päästis autos nutma hakanud vend. Mustamäel aga loodetud rahu ei saabunud, isa käis neid terroriseerimas ning jätkus füüsiline vägivald ja ema uue mehe joomatsüklid tekitasid uusi probleeme. Kuid seda aega lapsepõlvest ei mäleta Allan kui eriti õnnetut.

Ma ei ole selline nagu mu isa

Kogu oma maise vara maha joonud ja invaliidistunud isast on Allanil meeles palju ärevust ja hirmu, kuigi teismeeas hakkas poiss tema juures rohkem käima – et isa ja tema alkohoolikutest sõpradega juua. Normaalsest suhtlusest oli asi kaugel.

Allan meenutas viimast kohtumist isaga kui äärmiselt vastikut: "Jõime koos õlut, siis hakkas ta midagi ette heitma, norima, ja mu sees vallandus raev. Ma ei hakka isegi vihjama, mis retoorikat ma kasutasin – ropult sõimasin ta näo täis – ja kui ta poleks olnud invaliid, oleksin läinud füüsiliseks. Marssisin sealt minema ja umbes kolm nädalat hiljem helistas isapoolne vanaema, et Allan, tule meile, isa on surnud."

Allan tõdes, et matusepiltidel on ta küll kurva näoga, kuid see tulenes jõhkrast pohmellist, sest isa surm temas erilisi emotsioone esile ei toonud: "Süda oli nii kalk ja kõva."

Kuid ta tunnistas, et midagi oli isast tema sisse kinni jäänud, sest aastaid hiljem tõlkis ta üht lugu, mille teema oli "Ma ei ole selline nagu mu isa" ning see tõi tunded välja: "Ma lihtsalt loigustusin – pisarad hakkasid voolama. Viha tuli välja, et sa pagana tüüp oled mind kõigest ilma jätnud, pole mitte midagi kaasa andnud. Ja siis tuli see läbi protsessida."

Elades välja kõik, mida ta lapsena ei saanud, jõudis Allan isa teemal leppimise faasi. "Ta äpardus enam-vähem kõiges, aga viha ja kibedust mul tema suhtes enam aktiivmälus pole," lausus Allan.

Põhiline oli joomine ja huligaansus

Kuid halb eeskuju oli teinud oma töö: Allanist sai süüdimatu ja ülbe kaak. Ta tõi näite, kuidas ta koolis õpetajat sihtides tooli vastu tahvlit puruks viskas või klassikaaslase juukseid põletas, rääkimata tunni ajal õlle joomisest. Kord kui ta õppenõukokku kutsuti, irvitas ta kõigile karistamatu ülbusega näkku ja marssis minema. Ta usub, et erikoolist päästis ta see, et imekombel sujus tal õppimine – ta osales nii inglise kui ka vene keele olümpiaadidel, oli tugev humanitaarainetes ning armastas lugeda.

Edasi Lasnamäele kolides viis kambamentaliteet elu täiesti kontrolli alt välja: "Põhitegevus oli joomine ja huligaansus ning tulema hakkasid kriminaalsed asjad, aga see oli pigem uhkuse asi, kui miilitsa poolt kinni peeti."

Kõigele vaatamata tegi ema, mis suutis, kuid Allani sõnul oli ta kasvatamatu, allumatu, pöörane ja tohutult trotslik. Pärast seda, kui ta kasuisaga kättpidi kokku läks, lahkusid nad vennaga kodust igaveseks. Ta rääkis, et juhtus asju, mis oleksid võinud päädida vanglaga ning suisa kaks korda oleks ta peaaegu inimese ära tapnud.

"Ma tegin ülekohut paljudele. Kui ma saaksin praeguse Allani transportida 16-aastase Allani juurde, siis tõenäoliselt ei saaks nad omavahel hästi läbi," nentis mees. Küll aga on tal meeles, kuidas ta kord kaifi ja pohmelli vahelisel perioodil läks õue värsket õhku hingama ja mõtles, kas see ongi elu: "Oli tüdimus sellest – ühelt poolt vihkad seda kõike, aga ei oska ka teisiti. Eks see harjumuste inerts ja keskkond ümber soodustas täielikult viltu kasvamist."

Pärast kaitseväge oli Allanil ühe kriminaalist sõbraga kuri plaan hakata Kasahstanist Eestisse narkootikume tooma, kuid kuu enne teenistuse lõppu leidis ta kiriku. "Sai keeratud uus lehekülg ja tekkis tunne, et vana elu sellisena oli mõttetu, tühi ja ammendunud."

Kui Allan rabeles end vanast elust välja, siis tema vanem vend võttis endalt elu. Ka noorema vennaga ei ole hästi.

Parem stardipakett tütrele

Isaga saatesse tulnud Nathaly Kroll on suurt osa saates räägitud lugudest isalt varem kuulnud. Ka ema Liselli omi, kelle lapsepõlv oli samuti ränk. Nathalyt on alati need lood paelunud: "Ma ei tea väga palju teisi, kelle vanematel oleks selline minevik. Olen selle vastu huvi tundnud, sest vanemad on esimesed, kellega sa elus kokku puutud. Ma tahan aru saada ja teada, mis nende elus toimub ja ma ei väsi küsimast."

Nathaly on ääretult tänulik, et vanemad on oma keerulist elu temaga jaganud. Tema enda lapsepõlv oli kindel ja turvaline – mõlemad vanemad tahtsid ainsale lapsele anda kõike seda, millest nad ise ilma jäid. Ja enamgi veel.

Nathaly sõnul pole teda iialgi kodus hukka mõistetud ning ta teab, et võib vanematega kõigest rääkida ja kodus pole kunagi hirmu. "Ma saan olla selline nagu ma olen, mul on turvavõrk ja kindel seljatagune. Ja ma tean, et minu kodu pole ohtlik koht. Olen väga õnnelik selle üle. On liiga palju inimesi, kelle kodu on ohtlik paik," kõneles neiu.

"Oma geneetilist stardipaketti ei saa muuta, aga ma ei taha selle taha ka pugeda," kinnitas Allan, kes koos abikaasaga pingutas palju, et mõista, kuidas normaalne pereelu käib ja kuidas lapsega õigesti toimetada.

Põhjus, miks nad on Nathalyle nii avameelselt oma elust jutustanud, on Allani sõnul see, et nad ei pea õigeks luua lapsele endast ebarealistlikku kuvandit. "Me püüdsime anda sulle parema stardipaketi," lausus Allan tütrele ja lisas: "olen kaugel täiuslikust isast, aga ma saan edasi anda parema teatepulga, kui mulle anti. Olen tänulik ja rahul."

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.