"See oli väga ikooniline reis, Pan-American Highway (Panameerika maantee-toim.), mis on läbi Ameerika kulgevate teede võrgustik, mille kogupikkus on ligi 30 000 kilomeetrit, Alaskast Patagooniani. Ma olen 25 aastat iga suvi mootorrattaga mõne reisi teinud, igal pool on käidud ja mõtlesin, et kui ma tahan midagi suurt teha, siis pean selle kõige ikoonilisema ette võtma," meenutas mootorrattal seikleja Mati Palu, kust tuli idee selline julgustükk teha.

Viimase torke just see reis ette võtta sai ta ühelt noorelt ja kenalt Hollandi naisterahvalt nimega Itchy Boots, kes üksipäini mootorrattal ümber maailma rändab. "Siis oli küll mõte, et oled sa mees või ei ole! Naisterahvas üksinda reisib ja mina veel mõtlen, kas minna või mitte! Aeg ju tiksub kogu aeg. Paari sõpra üritasin ka kampa kutsuda, aga kõigil on ju oma tegemised," põhjendas Palu, miks ta reisis üksinda.

Kõige tähtsam tema jaoks sel reisil oli loodus ja avarus. "Kui sa oled üksipäini ja sinu ümber mitte kedagi ei ole, siis see on võimas tunne, Alaskas sai seda tunda. Karusid nägin tee ääres üle kümne. Hommikul hakkad sõitma ja näed, et karu nosib tee ääres rohtu, mingit huvi sinu vastu ei tunne, piisonikarjad jalutavad keset maanteed sulle vastu."

"Dawson City arhitektuur oli selline nagu kauboifilmis ja linnas elu käib. Salooni nurgas istub juba aastaid üks vanamees ja tal on laua peal mumifitseerunud inimese varvas," muheles Palu. "Inimesed ostavad baarist joogi ja tulevad tema juurde ning vanamees paneb siis pintsetiga selle varba sulle klaasi, sa pead selle joogi ära jooma, et see varvas puudutaks su huult ja siis kirjutab ta sulle diplomi välja. Ja tal on kogu aeg järjekord."

Reisi ajal juhtus nii, et tema isa Uno Palu, läks igavikuteele. "See oli kõva pauk," meenutas Palu. "Olin sel hetkel Peruu piiri ääres, kui sain sõnumi, et tule ruttu koju. Siis oli küll nii nagu Tarantino filmis, et kõik värvid kadusid, lähim lennujaam oli 1200 kilomeetri kaugusel Limas. Aga kahjuks jäin ikkagi hiljaks, Covid oli oma töö juba korralikult ära teinud."

Pärast matuseid läks Palu tagasi sinna, kus reis pooleli jäi. "Esiteks seepärast, et mu mootorratas jäi Limasse, aga ka igal teisel võimalusel oleksin ma tagasi läinud, sest alustatu peab ju ikkagi lõpuni viima, tahtsin kindlasti Ushuaiasse välja jõuda, mis on maailma lõpp. Seal lõpp-punktis läks ikka silm täitsa märjaks, et nüüd ma olengi siin," meenutas Palu.

Rännumehe sõnul teeb reisimine ta õnnelikuks. "Isetegemine, uudishimu, mõõdukalt adrenaliini, see on parim moodus maailma avastamiseks. Kogu aeg mõtlen, et kuhu võiks minna. Eelkõige võluvad mind mäed, seal on ikka fantastiline ilu."

Oma kogemustele toetudes ütles Palu, et Kolumbia ja El Salvador on tänapäeval reisimiseks väga turvalised paigad, kus on väga lahked inimesed. "Seal on kõik väga palju muutunud. Kõik on turistidele suunatud ning kohalikud ütlevad igal pool, et sa oled ju meie külaline."