Kevadine pööripäev on koduvarblasele pühendatud päev. "Päeva sügavam mõte on pöörata inimeste tähelepanu sellele, mis meie ümber looduses toimub, sest me ei oskagi tähele panna, kas koduvarblasel, kes kogu aeg inimese ümber askeldab, on nüüd paremini või halvemini minema hakanud, kui mõelda sellele, kui suured on olnud inimtekkelised muutused," selgitas linnuökoloog Marko Mägi.

Eestis on kaks varblase liiki, koduvarblane ja põldvarblane, aga tavainimesel polegi väga suurt vajadust neil vahet teha. "Põldvarblaste arvukus on viimaste kümnendite jooksul vähenema hakanud ja selle kõige suuremaks põhjuseks on muutused põllumajanduses. Mingil ajal kasutati põldudel väga palju pestitsiide ja mürke ning kuna varblased väga palju seal askeldavad, siis seetõttu vähenes ka nende arvukus," ütles Mägi.

Hiinas leiti möödunud sajandil, et varblaste kui väga suurte viljakahjurite arvukust peaks kardinaalselt vähendama ning alles pärast saadi aru, et varblane ei söö mitte ainult vilja, vaid ka putukaid, kes põldudel on, ning kahjurputukad hakkasid seetõttu kiiresti paljunema.

Mägi sõnul on Hispaanias, Itaalias ja lõunameremaades varblane omal ajal olnud ja võib olla on praegugi ka hinnatud toiduobjekt. "Aga kuna Euroopas teda enam püüda ei lubata, siis on seda lindu Hiinast salakaubana Euroopasse toodud," ütles Mägi. "Väikeste värvuliste söömine Euroopas on ornitoloogidele pikka aega pinnuks silmas olnud."

Koduvarblase käekäik on olnud natuke parem, aga ka selle liigi arvukus on langustrendis. "Tema tahab pesa teha kohta, mis ei ole väga inimese silma all. Just praegu teevad varblased pesa majade ventilatsiooniavadesse ning kui inimesed tahaksid seda vältida, on praegu viimane aeg kõik avad võrguga sulgeda."

Varblastel käib Mägi sõnul väga vilgas seltsielu. "Omavahel vahetatakse infot, kes kus käis ja mida nägi, kus on paremad toitumiskohad. Nad on väga sotsiaalsed linnud ja kambakesi koos olemine neile väga meeldib. Seetõttu võib tihti põõsastest kuulda ka nende kõrvulukustavat säutsumist, kuigi lindu ennast seal näha ei olegi oma pruuni värvuse tõttu."

Kui Mägi paar aastat tagasi Tartus lindude pesakaste kontrollis, oli ta päris üllatunud, kui palju inimtekkelist prügi on varblaste pesas. "Umbes pool varblaste pesamaterjalist olid kõikvõimalikud kommipaberid, nöörijupid, kilepakendid. See on näide sellest, kuidas lind kasutab ära materjali, mida inimene on tekitanud. Omaette küsimus on muidugi see, kuidas sellise materjali kasutamine linnule pikemas perspektiivis mõjub. Lind peaks pesa tegema ikkagi rohust ja linnusulgedest ning muust looduslikust materjalist."

Maailmast on Mägi sõnul teada, et varblased on väga osavad suitsukonide kasutajad pesamaterjalis, kuna see on suurlinnades kergesti kättesaadav. "Sellel on nii head kui halvad küljed," selgitas Mägi.

"Ühest küljest on teada, et suitsukonides on mürkained, mis peletavad pesaparasiite ja seetõttu võiks linnupoegadel olla kergem elu, aga nikotiinil on ka kahjulik mõju. Kui võtta linnukestelt vereanalüüsid, siis on näha, et nende tervisenäitajad, kes on kasvanud suitsetaja pesas, on natuke kehvemad kui ilma konideta pesades kasvanud poegadel."