75 aastat tagasi toimus märtsiküüditamine, üle 20 000 eesti inimese küüditati Siberisse, mõned tulid tagasi, aga väga paljud jäid sinna.

"Ma arvan, et peaksime õppima tundma seda nõukogude süsteemi, mis tegelikult praegu kogu aeg jätkub," ütles kirjanik Imbi Paju. "Sama käekiri toimub Ukrainas, samad inimõiguste rikkumised, kuriteod looduse, inimsuse ja rahu vastu."

Paju hea sõber vene filosoof Andrei Arhangelski, kes praegu on Berliinis maapaos ning kelle analüüse Paju alati on lugenud tõi välja ühe väga olulise fakti. "Venemaal ei õpetatud koolis, et nii hea kui ka halb on inimese sees, vaid Nõukogude Liidus õpetati, et kuri tuleb alati väljastpoolt, keegi on kogu aeg süüdi. Meie õpetame, et meis kõigis on need tunded sees ja õpime, kuidas neid tundma õppida ja taltsutada."

Paju sõnul on meie ajalugu kirjeldatud väga võimukesksena, aga see ei aita, infosõda toitub ka kadedusest, egoismist, nihilismist.

"See on raske taak kanda," ütles Paju märtsiküüditamise ja Ukrainas praegu toimuvate sündmuste kohta. "Aga minu kogemus oli see, et kui ma läksin Helsingisse õppima, nägin isegi raudse eesiide tagant, kui tugev on Kremli propaganda, kujundamaks eestlaste ja Eesti elu või pannes isegi küsimärgi alla Eesti riigi jätkuvuse."

"See, kui sa minevikuga tegeled, on teraapia, aga see, kuidas sa sõnastad, et sa annad sellele minevikule armastust ja mõistmist, empaatia on nii kõikuv tunne, sellega peab kogu aeg tegelema. See ei ole ainult, et ma kordan üle kõik need minevikus toimunud õudsed asjad, vaid et sa ka mõtestad," selgitas Paju.

Nõukogude ajal oli meil keelatud ka esseism ehk mõtestamise kultuur. Oli publitsistika ja ideoloogia. "Lääne kultuuris on olnud tähtis üksikinimene, näiteks Anne Frank, läbi tema kannatuste jutustatakse lugu, tema loo kaudu avaneb terve traagika. Aga see nõuab julgust, on nõudnud ka minult julgust," ütles Paju, viidates oma 2005. aastal valminud dokumentaalfilmile "Tõrjutud mälestused".

"Seda julgust on praegu inimestel juurde tulnud, et tahetakse rääkida oma lugusid. Kui me kardame ja mõtleme, et ma ei räägi midagi, siis ma hoian ennast, tegelikult julgus loob vabadust. Aga julguse ja oma sõnavaraga peab tööd tegema, kuidas sa midagi väljendad. Need lood loovad tulevikku. Traagiliste lugude taga on ka julguse lood, kus teine inimene, eestlane, ligimene kaitseb teist. See on kollektiivne trauma, me peame lihtsalt omavahel rohkem rääkima."