Vilsandilt on Tättel alati keeruline lahkuda. "Sa tunned, et sa oled seal, kus sa pead olema, kus sul on hea olla, kus kõik on õigesti, mitte nii nagu täna siin Tallinnas. Viimase viie aasta jooksul olen ma võib-olla kolmandat korda Tallinnas. Ma kardan siia tulla, ei taha siia tulla," tunnistas Tätte.

60. sünnipäeva Tätte enda jaoks üleliia ei tähtsusta. "Ma mängin selle mängu kaasa, kõige parema meelega ma ei oleks üldse välja teinud, et mul on mingi sünnipäev või asi," sõnas ta. Laulumees tunnistas, et ta ei tea küll astroloogiast palju, kuid luges välja, et ta on sündinud draakoniaastal. "Ja siis ma lugesin, et draakon tähendab seda, et ta on kuskil peidus, varjus, ja tuuakse välja pidustusteks, lehvitatakse temaga ja pärast pidu pannakse jälle peitu tagasi," selgitas ta.

Tätte kirjutab Vilsandil endiselt näidendeid. Vastselt on valminud tellimustöö Pääru ja Tõnu Ojale ning käsil on tekst Tallinna Linnateatrile. "Kirjutamisega ongi praegu see raske, et see, mis ma seal Vilsandil kogenud või läbi tunnetanud olen, siis selle jaoks ma ei ole veel sõnu üldse leidnud. Aga ma siiski peidan nendesse näitemängudesse sisse selle, mida ma väga öelda tahan," sõnas Tätte.

"Näiteks Tõnu ja Pääru näitemängus on minu jaoks peamine see, et inimestega on asi pahasti, et praegune inimkond on läinud raisku ja oleks vaja uut asemele. Maailm on täis nii peenikesi lõkse. Mulle tundus, et ma ei taha selles lõksus olla, tahan elada nii nagu ma ise valin oma elu ja oma tee," ütles Tätte.

Tätte sõnul hakkabki inimkond muutuma prussakateks. "Kõik see ostmine, asjade koju vedamine, pragudesse kuhjamine, kolooniatesse kogunemine. Niimoodi see kaua kesta ei saa, selle tarbimise mahu juures, kui palju me energiat kulutame, mis tuleb sellest väiksest maakerast."

Tättele ei meeldi ka, kuivõrd palju on inimesed erinevatest ekraanidest sõltuma hakanud. "Kui sa millestki loobud ja sa saad hakkama sellega, et sa ei pane taustaks müra endale, vaid su taust on vaikus, siis hakatakse andma sulle tasapisi asemele kuskilt sealt, kus sa ei osanud oodata. See on nagu väike ime," sõnas ta.

"Elu mõte on saada õnnelikuks, elada oma elu nii, et ükskord sa tunned, et sa oled õnnelik. Inimene sünnib, aga ta avastab, et maailm on valmis: kõik teavad, et peab olema nii, sa pead käima niimoodi riides, mõtlema neid mõtteid – juba kodus hakkab see peale. Koolis ei valmistata sind kindlasti ette vaimseks rännakuks läbi elu, vaid lihtsalt selleks, et hakkama saada selles valmisolevas maailmas."

Sellest on Tätte sõnul aga võimalik välja rabeleda ka kasvõi 60-aastaselt. "Kui sa tunned, et sulle päris ei meeldi see koridor, kuhu sind saadeti, siis vaata, kas on uksi, mida sa pole avanud, äkki leiad sealt oma õnne. Mina olen leidnud, ma olen väga õnnelik, ma olen terve elu teadnud, mida ma tahan. See on inimesele tähtis, et ta ei unustaks ära seda, mis teda lapsepõlves erutas, sest laps veel teab milleks ta siia ilma sündis, aga varsti ta unustab selle ära."

"Mind erutas – lisaks sellele, et ühtteist kirja panna – loodus, meri ja vaikus. See meeldis mulle juba lapsena. Vahepeal, kui ma siin Tallinnas jaurasin peaaegu 20 aastat, unustasin ma peaaegu selle ära. Nüüd see tuli mul jälle meelde," tunnistas Tätte.

Tätte sõnas, et eestlaste juures ei meeldi talle, et nad tunnevad uhkust selle üle, et nad millessegi ei usu. "See ajab hirmu nahka. Kellele ei ole miski püha, neid tuleb karta, nad võivad teha mingeid koledusi. Uskuma ei pea mitte kokkulepitud usku, igaüks võib uskuda, mis ta ise tahab," rääkis Tätte, kes tunnistas, et ta polegi enda jumalat suutnud kuidagi sõnadesse panna. "On midagi, mis on meist suurem, mis hoiab kogu universumi struktuuri koos ja võimaldab meil siin elada."

Selleks, et armastada teist, tuleb Tätte sõnul esmalt armastada ennast. "Kes on olnud päriselt armunud, teavad, et sa armastad siis ikka kogu maailma. Armastus on suur üldine seisund, mille hing on tootnud."