Hendrik Toompere juunior on Eesti Draamateatri kunstilise juhi rolli kandnud alates 2018. aastast. Kuigi tal on Tallinnas Pärnu maanteel asuvas uhkes teatrimajas suur kabinet, peab ta armsamaks hoopis pisikest garderoobi, mida ta jagab oma isa, Raimo Passi, Priit Võigemasti ja Lauri Kaldojaga.

"See on mulle väga armas ruum, sest isa on siin olnud alates sellest hetkest, kui ta siia tööle tuli ja ma väike poiss olin. Ma olen siin ruumis väga palju olnud ja ma tunnen end endiselt siin väga hästi," tutvustas Toompere.

Toompere isa, kelle nimi on samuti Hendrik Toompere, töötab Eesti Draamateatris näitleja ja lavastajana. Kunstilisest juhist poja sõnul on neil isaga täiesti erinev loominguline käekiri, mistõttu on proovideski suured arutelud lahti läinud. "Lõpptulemus sünnibki alati teatavast diskussioonist. Kas see just lausa vaidlus on, aga arutelu käib asja juurde," usub ta.

Hendrik Toompere nime kandis ka tema vanaisa, kes töötas Eesti Nukuteatris. "See on segadust tekitanud, aga kuidagi oleme hakkama saanud. Kui väga raskeks läheb, siis ma ütlen, et mina olen Hendrik või siis juunior, isa on vana Hendrik ja vanaisa on Postikana," viitas noorem Toompere vanaisa rollile lastesaatesarjas "Kõige suurem sõber".

2020. aasta sügisel tõi Toompere Eesti Draamateatris välja Stefano Massini "Lehman Brothersi", mis võitis mitu teatriauhinda ning mille etendused on tänaseni kõik välja müüdud. "See oli mul pikka aega sahtlis. Siis ma ei söendanud seda lavastada, see oli nii mahukas ja nii pikk," meenutas ta.

Kui aga kord lavastamiseni jõudis, teadis Toompere kohe, et üks kolmest näitlejast võiks olla Guido Kangur. "Ma tahtsin väga, et ta mängiks seal," avaldas lavastaja. Lisaks Kangurile mängivad lavastuses ka Priit Võigemast ja Mait Malmsten.

Hambaarstist abikaasaga on Toomperel kaks last: vanem on kaheksa-, noorem kuueaastane. "Teinekord on nii juhtunud, et ma pean nad tööle kaasa võtma. Siis nad istuvad minu toas või on huviga isa proovi vaadanud. Mulle tundub, et neil on põnev," rõõmustas ta.

Kuigi on räägitud, et tänapäeva noored armastavad eelkõige ekraane vaadata, loodab Toompere, et uus põlvkond teatrikaugeks ei jää. "Koroonaaeg näitas, et ekraan ei asenda teatrit, need on ikkagi erinevad," märkis ta ning täpsustas, et teater pakub muu hulgas võimalust eluskontakti kogeda. "Kui inimene tuleb saali, siis ta näeb päriselt seda näitlejat."

27. märtsil tähistatakse Eesti Rahva Muuseumis rahvusvahelist teatripäeva ning jagatakse aastaauhindu. Draamateater on sel korral nomineeritud lausa 13 auhinnale.

"Mul on kogu teatri üle väga hea meel. See on suur hulk inimesi, kes iga päev töötavad, näevad vaeva, pingutavad, annavad endast parima, et siin midagi sünniks. See ei ole kerge," tunnistas ta.

Vahetevahel puutuvad loomingulised inimesed ka loomekriisidega kokku. Toompere sõnas, et õnneks ta ei ole pidanud loomekriisidega väga palju rinda pistma, kuid neil kordadel, mil kriis on ikkagi hinge pugenud, muutub ta väga murelikuks.

"Ma istun, olen mõtlik, mu pilk on sissepoole keeratud, ma ei kuule, ma ei näe. See võib kesta päeva, teisekord paar päeva. See ei ole loomulikult nii, et ma olen kontaktivõimetu," täpsustas ta. "Teater on väga emotsionaalne ala ja kui õige mõte ei tule pähe, see sööb su hinge."