"Tööd peab tegema väga palju, lati alt minemine ei ole võimalus. See on lõputu harjutamine, nii et lõpuks sinna püünele jõudmine on pidupäev," ütles dramaatiline sopran Aile Asszonyi. "Jäämäe tipp on üks õhtu, aga põhiosa sellest on tunnid proovisaalis ja kodus suure toa nurgas. See põhiosa on nähtamatu, aga seda on vaja selleks, et pärast olla kuldses kleidis laval."

"99,9 protsenti luulest, mida ma laval esitan, on võõrkeeles. Mina ei saa teistmoodi, kui et ma pean tunnetama iga keelt samamoodi, kui ma tunnetan oma emakeelt," selgitas Asszonyi oma igapäevatööd. "Töö selleks, et iga sõna, mis mu suust välja tuleb, maitseks ja sel oleks samasugune emotsionaalne laeng, mis on sõnadel meie oma emakeeles, võtab kohutavalt aega. Ja mitte ainult minu aega, vaid pean suhtlema, võtma tunde, mis on kõik vaid ettevalmistav töö selleks, et hakata neid noote sõnade alla panema. See kestab kümneid ja kümneid tunde."

Asszonyi sõnul võiks lugu tema esituses kõlada nii, et publik saab sõnadest aru ilma lehte või tiitreid lugemata. "Kõik ei pea olema sellised friigid nagu mina, aga minu eesmärgid on sellised. Kui sisu on selge, sõnad juba maitsevad, siis on vaja ära õppida muusika."

"Muusikaline tekst tuleb minu ellu suhteliselt lihtsalt, aga see, et ma jaksaks laulda viis tundi järjest kõige suuremate orkestrikooslustega, võtab aega," ütles Asszonyi. "Uue rolli sisselaulmine võtab aasta aega vähemalt. Ma harjutan ka nendel päevadel, kui mul üldse tuju ei ole, vähemalt kolm tundi."

Asszonyi elab Hollandis ja nende kodukeeled on inglise ja hollandi. "Kahjuks eesti keel kadus, kui ma hakkasin uuesti reisima ja laps oli kaheaastane ning läks lasteaeda. Iga päev elan miinimum kolmes keeles, eesti, inglise ja eesti keeles. Aga mu igapäevasteks keelteks on ka saksa, itaalia ja sageli ka vene keel."

Eelmise aasta 9. märtsil oli Eesti muusikakultuurile ajalooline hetk, kui Asszonyi astus lavale Richard Straussi "Elektra" pearollis esietendusel Frankfurdi ooperis.

Asszonyi sõnul on Elektra ülidramaatiline roll. "See on ühevaatuseline ooper, kus sopran on laval tund ja nelikümmend minutit. See kuulub rollide kategooriasse, et kui sa ei oska, siis sa kindlasti lõhud oma hääle ära. Orkestris on 109 inimest, ja see roll võtab sinu võimalustest absoluutselt kõik. See on ka psühholoogiliselt raske, sest sa oled peaaegu kaks tundi laval ja sul pole pääsu enne, kui seal lõpus kokku kukud."

Asszonyi selgitas ka, miks dramaatilisi sopraneid maailmas on nii vähe. "Selleks et suuri asju teha, peab kaua harjutama, see on aeglane kunst, sa ei saa 20-aastaselt teatada, et ma olen dramaatiline sopran. Et seda repertuaari esitada, peab pekki kasvatama. Elukogemust on vaja, et sa esimese kümne minutiga end ribadeks ei laulaks."

Laulmise õppimine on Asszonyi sõnul pidev veetilga meetodil oma aju harjutamine sellega, et õhku tuleb, ära muretse, varsti saab jälle õhku. "Noorte lauljate puhul ei ole nende diafragma veel harjunud ideega, et sa võid hingata hästi kiiresti sisse ja siis hästi pikalt välja. Diafragma tahab täiesti tahtmatult teha sissehingamisliigutust."

"Ma olen just jõudnud sellesse repertuaari, mida võiks laulda kümme aastat, aga see sõltub tervisest ja paljudest muudest asjadest, agentidest, õnnest ja millest iganes," lisas ta.

22. märtsil Estonia kontserdisaalis ERSO-ga tehtud kontsert on Asszonyi sõnul kaua tehtud kaunikene. "Kontserdikava on väga tänapäevane, ma arvan, et sellel kontserdikaval on samasugune laeng, nagu oli 80-ndate lõpus Tõnu Kaljuste ja fila (filharmoonia-toim.) koori kontsertide kavade laeng. See kava on rohkem kui kontsert, see on statement (avaldus-toim.). Olari Elts on kontserdikavade meister ja see kontsert on tõeline meistriteos."