"Salaküttimist on väga erinevat laadi," ütles keskkonnaagentuuri ulukiuurija Peep Männil. "Kui räägime sõraliste nagu põdra või kitse salaküttimisest, siis selline tegevus reeglina kohalikus kogukonnas aktsepteeritud ei ole ja kui jahimees salakütib loomi oma jahipiirkonnas, mille liige ta ise on, siis see on nagu omade tagant varastamine."

Kui aga rääkida suurkiskjatest, eeskätt hundist, siis see võib Männili sõnul olla mõnedel juhtudel ka kohaliku kogukonna poolt aktsepteeritav ja võib olla isegi tunnustust väärt. "Aga selline suhtumine on ikkagi vähemuses, üldjuhul on jahimehed ikkagi väga seaduskuulekad."

Männili arvates jahimehed üldiselt sellist tellimustööd ei tee, et kui hunt murrab kohalikke lambaid, siis jahimees laseb ilma loata selle hundi maha. "Sest tegelikkuses kütitakse meil ju hunti kogu aeg ja kokku on lepitud ka hulk, palju me soovime, et meil hunte oleks. Keskkonnaametil on õigus väljaspool jahiaega probleemsetes kohtades nii hundi, kopra kui teiste loomade küttimiseks erilubasid välja anda."

Läbi aegade on jahindus, sarnaselt kalapüügile olnud aktiivne tegevus looduses. Kogu aeg, aga viimasel ajal veel rohkem, on jahinduse üks eesmärk olnud püüda selliseid ulukipopulatsioone, mille arvukus võib kõrgele tõusta ning mille tagajärjed võivad inimestele probleeme tekitada, kontrolli alla hoida. Näiteks juhtumid, kus metsloomad tekitavad maanteedel ohtlikke situatsioone, hundid murravad lambaid, põdrad ja kitsed söövad ära istikuid või kus metssead võivad teha suuri põllukahjustusi. Jahinduse üks eesmärk on püüda hoida looduses tasakaalu, et arvukus ei läheks väga kõrgele, aga ei oleks ka väga madal.

Männili sõnul on teatud liikidel ka elupaiga vajadus ja mida kõrgemale läheb loomade arvukus, seda rohkem peavad nad uusi elupaiku kasutusele võtma, kus on ka tihedam inimasustus ja seal tekitavad nad inimestele alati rohkem probleeme.