"Koertemaailmas on verekoeral maailma parim nina," ütles koera omanik Andry Kikkull. "Nad on selleks aretatud. Inimesega võrreldes on tal 40 korda parem lõhnatajumissüsteem. Algselt aretati verekoerad teisel aastasajal Belgia munkade poolt kloostris jahikoerteks. Nad jahtisid suurulukeid."

Kikkulli sõnul on paar toredat omadust neile koertele sisse aretatud. "Üks on see, et ta ajab vanu ehk külmasid jälgesid. Teiseks ta ei vaheta seda lõhna, mis talle ette on antud või mida ta ajab. Teised jahikoerad on aretatud ja peavadki lõhna vahetama värskema vastu, et saakloom kätte saada, aga mitte verekoer."

Kõik verekoeras on aretatud selleks, et ta ajaks pikka aega ühte lõhna ja leiaks otsitava. "Kuulekust on talle võimalik õpetada, aga rihmata kõrvalkõnd ei ole tema repertuaar," lisas Kikkull. "Tema treeningu põhimõte on, et koerale antakse inimese lõhn lõhnaesemega ja siis ta peab selle inimese leidma."

Treeningaja pikkus oleneb koerast ja tema instinktidest ning motivatsioonist seda tööd õppida. "Reiss on seda õppinud kolmekuusest alates. Treeninguid oleme teinud pea kaks aastat ja ma näen, et vähemalt üks aasta läheb veel, et mingisugune stabiilsus ja usaldusväärsus saavutada, sest koer peab olema usaldusväärne."

Kikkulli sõnul on verekoer aretatud ikkagi tõsiseks töökoeraks ja niisama sohvakoeraks ei sobi. "Ta vajab omanikku, kes on sportlik, käib temaga jalutamas, teeb lõhnatööd. Kui talle tööd ei anta, siis ta muutub kodus kiiresti probleemkoeraks. Ta hakkab lammutama, kaevama, lõhkuma, läheb ula peale. Ameerikas on see suur probleem, kui inimesed ei teadvusta, millise koera nad tegelikult endale võtavad ja seepärast jõuavad verekoerad tihti varjupaikadesse. Ameerikas on mitmeski osariigis tänapäevalgi veel nii, et verekoera tunnistus loeb kohtus."