"Rocco ja tema vennad" põhineb Itaalia režissööri Luchino Visconti 1960. aastal valminud samanimelisel filmil. Oluline osa lavastusest on pühendatud poksile.

Näitleja Nils Mattias Steinberg rääkis "Ringvaates", et tema on poksimisega varem kokku puutunud. "Umbes 16-aastaselt tegelesin aastakese ning kui pärast lavakat Pärnusse tööle läksin, hakkasin ka tegelema. Paraku on graafik selline, et etendused on täpselt trennide ajal," nentis ta.

Pääru Oja puutus lavastust ettevalmistades poksimisega esimest korda kokku. "See on väga hea trenn ning pole üldse mitte nii vägivaldne, kui tunduda võib," kiitis ta. "Kokkuvõttes on poks turvalisem kui jalgpall või korvpall, kus igasuguseid liigesevigastusi on kindlasti rohkem," leiab näitleja.

Selleks, et laval toimuv publikule usutav oleks, said näitlejad poksitreenerite käe all õppida. "Aega anti väga vähe, aga õnneks on materjal, millest voolida lasti, väga hea – noored poisid," kiitis treener Vallo Kappak, kelle sõnul oli kõige keerulisem näitlejad poksijate moodi liikuma panna. "Lihtsalt üks-kaks-kolm on lihtne lüüa, aga nad peavad nagu poksijad liikuma. See on see, mida me nendest vormime. Selleks ongi aega vaja."

Kui esialgu pidid poksitreenerid näitlejaid vaid õpetama, kujunes lavastus lõpuks selliseks, et ka treenereid saab laval näha. "Minu meelest on see lavatagune elu kõige keerulisem – et sa oled õigel ajal õiges kohas ning õigest kohast peale tuled ja maha lähed. See, mis sa laval teed, ei tundu siiamaani kõige hullem. Sellega saab hakkama," kommenteeris Kappak esietenduse eel.