Marleen Ulrika Elisabet Kakkori on pooleldi soomlane, kes sündis Rootsis. Tema ema on aga eestlane ning ka ennast peab ta eestlaseks. Esimest korda sattus naine Mehhikosse 2021. aastal, kui sõbranna ta endale külla kutsus. "Kui ma siia jõudsin, see oli nagu täielik paradiis," meenutas ta.

Elu jooksul muu hulgas ka Hispaanias, Türgis ja Prantsusmaal elanud Kakkori tõdes, et armastab väga sooja kliimat. "Eestis elades ootasin kogu aasta, et saaksin suve nautida, siin saan seda kogu aeg teha. See on minu jaoks väga suur väärtus," rõõmustas ta Mehhiko kliima üle.

Hispaanias elamise kogemus aitas Kakkori sõnul Mehhiko kultuuriruumi paremini sisse elada. "Tänu Hispaaniale ma ei tundud end siin nii võõras kohas. Ma tundsin, et see on nagu Hispaania: kõik räägivad sama keelt, sama katoliiklik kultuur," selgitas ta. "Mu Mehhiko pere on mind nii omaks võtnud, nad on nii armsad minuga. Ma tunnen, et ma ei ole siin üldse üksi, mul on siin see suur Mehhiko pere ja ma olen oma partnerile väga tänulik selle eest."

Puerto Vallarta, linn, kus Kakkori elab, on naise sõnul üks turvalisemaid Mehhikos. "Šokk on ikkagi see, kui kuuled inimeste lugusid – siin riigis on ikka väga ohtlikke asju juhtunud," nentis ta. "Mul on hea meel, et ma olen siin, mitte seal, kus neid kuulnud olen." 

Eesti elu Kakkori eriti ei igatse. "Ma olen leidnud oma tee ja minu kutsumus on siin olla," sõnas ta, kuid lisas, et igatseb vahel kodumaa nalju ja musta leiba. "Isegi Saksmaa must leib pole sama, mis Eesti must leib. Seda mõnikord igatsen ja seda tuuakse või saadetakse."

Oma pisitütrest soovib Kakkori kasvatada mehhiklanna, kes on ka oma Eesti juurte üle uhke. "Ta armastab oma kodumaad Mehhikot, aga oskab uhkusega eesti keelt ja eesti kultuurist mehhiklastele rääkida," unistab ta.