"Meil on kahte tüüpi rattaid. Emmid ja issid on meie rattad. Issid on Izevskis toodetud ja emmid on pärit Saksamaalt.

"Kihnlaste hulgas pole kedagi, kellel puuduksid teadmised rattast," ütles kihnlane ja raamatu "Kihnu mootorratta lugu" autor Mare Mätas. "Raamatus hakkab lugu pihta 50-ndatel aastatel. Siis läksid kalurite sissetulekud nii heaks, et kihnlased hakkavad endale rattaid ostma. Alguses oli see meeste kultuuri osa, sest olid soolorattad, millega naised ei sõitnud, aga 60-ndatel sõidavad nendega ka juba kõik naised, siis on ratastel ka külgkorvid. Rattad lihtsustasid töövaeva."

Kihnlastel on palju probleeme olnud, sest tihti sõideti ilma kiivriteta. "Kõige suurem skandaal tabas mind 2013. aastal, kui avasime külastajatele tuletorni ja meile tuli saade "Osoon" külla," meenutas Mätas. "Sõitsin sadamasse ja andsin intervjuu ning üks televaataja pahandas, et mul kiivrit sõites peas ei olnud. Siis tegime endile kunstilaagri, kus proovisime kihnlastele sobivaid kiivreid disainida."

Mätase ja üldse kihnlaste arvates on kiiver aga tegelikult äärmiselt ebapraktiline. Naised ikkagi allusid neile reeglitele, aga näiteks kaluritele oli kiiver väga ebamugav pähe panna, sest nemad kandsid talvisel ajal mütse, mida nimetati tulladeks.

Probleemiks on olnud ka kaasasõitvate inimeste arv. "Mina võtsin ükskord 11 kursusekaaslast rattale," ütles Mätas.