"Etendus ei toimu ainult laval. Mitte mingil juhul. Vaid õhk on me vahel, ja selles ongi teatri võlu. Iga näitleja on oma rolli advokaat. Ma pean püüdma teda mõista ja temast aru saama, mis on tema motiivid. Aga on ka rolle, kus pole võimalik päris lõpuni oma tegelast mõista. Kõik me oleme patused, me pole üdini head," ütles Ugala näitleja Aarne Soro. kes on seitsmel korral saanud publikupreemia ning teatris töötanud ligi 30 aastat.

Korra elus on mõelnud ka lavastaja ameti peale

Soro sõnul on näitlejad üsna edevad tegelased. "Ma tahan, et mul oleks avastamisrõõm või tabamisrõõm, milleni ma ise olen jõudnud. Targad lavastajad annavad selle mõistmisjõu näitlejale. Kui on olnud valulikum protsess, on tülligi mindud, võib tulemus olla ka geniaalsem. Minu õpetaja ja lavastaja Kaarin Raid armastas ikka öelda, et ühine veregrupp on oluline. Tema malbus, aga samas ka iroonia, on aidanud mind palju ja olnud mu teatriteel määrava tähtsusega."

Sorol endal on ka korra olnud lavastaja ambitsioon ja seda seoses lavastusega "Oskar ja Roosamamma." "Aga kuna seda hakati just Rakvere teatris lavastama, siis sinna see ambitsioon mul jäigi," muheles ta. "Olen ühe rolli ka ära öelnud. Ma usun, et kunstnikul peab olema see õigus. Kuigi see oli tol hetkel väga valulik, siis ma ei kahetse seda otsust."

Kiitmist väga hästi ei talu

"Ma otsin laval ikka tõde. Isegi kui killukene sellest paistab, siis tasub olla selle hetke eest tänulik. Mind huvitab, kuidas näitleja selle tõeni jõuab," selgitas Soro. "Mul ei ole lemmikrollide edetabelit. Igas rollis on olnud oma võlu ja valu. Ikka loodan, et veel paremad on tulekul."

Kiitmise kohta ütleb Soro, et ta on õppinud nüüdseks kiitust paremini vastu võtma, aga ta kiitmist väga hästi ei talu ning loodab, et kiidusõnad ei ole pelgalt meelitused.

Teater tuletab meelde võimalust oma deemonite ja kuraditega tegeleda

Nii edev inimene ta siiski on, et artiklite kommentaare ikkagi loeb. Ükskõik milline tagasisidestamine on tema jaoks ikkagi tähtis, aga enda arvates tuleb ta igasuguse kriitikaga järjest paremini toime. "Mina kriitikast puudust ei tunne, on vaja nooruses need vitsad saada. Mida aeg edasi, seda mõnusam on olla. Praegu on väga hea aeg, poolesajaaastane on väga hea olla."

"Vahepeal kaob nagu pind jalge alt ja mõtled endamisi, et milleks ma üldse siin olen ja mis õigusega ma publiku ette lähen, mis mul öelda on, kust ma võtan selle ülbuse, et ma olen lavakõlbulik, et mind peaks vaatama ja kuulama," mõtiskles Soro. "Aga kui näen ise mõnda puudutavat teost, siis annab see toe, et edasi tegeleda nende kuradite ja deemonitega, kes mu sees on. Teater, aga tegelikult igasugune kunst, tuletab meile seda meelde."

Nime sai näitleja Aarne Üksküla järgi

Vanemad panid talle nime näitleja Aarne Üksküla järgi. Oli sügav nõukogude aeg, kui Aarne Soro ema last ootas. Ultraheliaparaati toona veel ei olnud ja ema viidi varem haiglasse, sest ta oli nii suur. Haiglas lõpuks selgus, et ta ootab kaksikuid. "Ema oli sel ajal nii Tammsaare-lainel ja mõtles, et paneb Andres ja Indrek poegadele nimeks. Aga keegi ütles talle, et eelmised lapsed on sul kõik ju A-tähega. Ja kuna ema oli lummatud ka Aarne Ükskülast, siis panigi hoopis Andres ja Aarne."

Sugulastel oli tema näitlejaks saamise ees hirm

Selget otsus näitlejaks saada ta ei mäleta. "Sugulased kõik olid kahtleval seisukohal, kõigil oli natuke hirm. Ise ka hakkasin kahtlema, ometi käisin lavakas proovimas, ja ei saanud sisse. Aga sel ajal võeti Viljandi kultuuriakadeemiasse esimene lend näitlejaid ning sinna sain sisse. Ugalas hakkasin mängima juba koolis õppimise ajal, kohe esimese aasta lõpus."

Sorol on kolm last. Vanimat tütart Hertat huvitab tänavatants, Martal on plaan näitlejaks saada ning 2. klassis õppiv Artur hakkas koolis klaverit õppima. "Peaasi, et lapsed oleksid õnnelikud," ütles Soro.

"Näitlejatöö on igikestev õpe, kõik tööd on erilised ja uued. Sellist mõtet, et see kõik on juba olnud, pole mulle pähe tulnud, rutiini ei ole ma veel tajunud."