Viire Valdma: on täiesti arusaamatu, kuidas minust näitleja sai
Näitleja Viire Valdma rääkis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", et hoidis lavakunstikooli katseid perekonna eest saladuses, kuna ei tahtnud põrumisest elamust teha. Ta tunnistas, et tema näitlejatee valik oli kõigile ehmatus, kuna ta oli lapsena uje ja arglik ning ka rääkimisega polnud hästi.
Ometi võeti Valdma lavakunstikooli, kuid lihtne teekond see polnud: "Koolis oli väga keeruline, ma ei saanud räägitud, ma vastasin kirjalikult."
Ka teatrilavadel on Valdma pidanud oma tõrkega palju tegelema: "Algusaastatel tulin lavalt ära ja pisarad jooksid, mitte et see oleks õudne pingutus, vaid emotsioon eneseületusest. Ei ole ma lavalaudade lihane laps olnud, pigem natuke lavaäärt pidi käinud."
Oma lapsepõlve meenutades jutustas ta ajast, mil kooliõpetaja neile koju kontrollima tuli, kas laps seal vähemasti räägib. Ta usub, et tänapäeval oleks ta oma probleemi tõttu saanud diagnoosi ja ravi, aga tollal tuli asjaga ise hakkama saada.
Samas tegi Valdma koos mängukaaslastega kodukülas teatrimoodi asja: "Õllekastid olid lavaks, riided peal, mingi näitlejapisik meil oli, soperdasime midagi kokku, külamehed jõid ümber õlut."
Kui aga üks vanamees kõrvalt ütles, et sellest lapsest saab näitleja, ei suutnud Valdma ära imestada: "See oli müstika. Mismoodi ma silma paistsin?"
Aarne Üksküla ei lubanud koolist lahkuda
Teatrikoolis oli hetki, mil Valdma kahtles, kas üldse jätkata: "Tundus, et kõik on nii palju andekamad, tahtsin isegi katkestada, aga Aarne Üksküla ei lubanud. Võin nüüd 63-aastasena öelda, et see on täiesti arusaamatu, kuidas mina üldse näitlejaks sain."
Valdma peab Üksküla enda imeliseks õpetajaks, samuti kiitis ta lavastaja Mati Unti, kes teda ootamatute rollidega kasvatas. Aga paljude poolt kiidetud vaimsust tema lavakast ei leidnudki. "Ma jäin sellest kõrvale, see on mu enda viga. Ma ei haakinud seda kuidagi," tõdes näitleja.
Leidis hoopis elumerelained, sest tänu koolile tuli ta ellu Toomas Urb, kes aga peagi Nõukogude Eestist lahkus. Lisaks naisele jäid maha kaks väikest last.
Imepärased lapsed keerulise mehega
Toomast oli naine märganud juba spordiinternaatkooli üheksandas klassis käies, kuid suhtlus ja suhe sai alguse lavakoolis. "See lugu ei kestnud kaua – kellegi ego, kellegi vabaduse soov," sõnas näitleja, kes abiellus Toomasega 1982. aastal ning neil sündis kaks last: Maria ja Tom-Olaf.
Valdma rääkis, et Toomas ja tema vend Tarmo Urb teda kõigesse ei pühendanud, kuid tal oli varakult aimdus, et vennad lahkuvad: "Teadsin seda juba siis, kui Tomi veel polnud, ta sündis 1985."
Valdma tõdes, et mehe äraminek oli talle raske, kuid ta teadis alati, et saab hakkama, sest tuge polnud suurt juba siis, kui mees veel Eestis oli.
"Väga suurt auku selles mõttes ei jäänud. Aga ega ma sellest päris tervelt tollal välja ei tulnud. Seda oli vaja varjata, oli vaja tööd teha, lapsed üles kasvatada," rääkis ta. "Olingi väga-väga keerulise mehega oma imepärased lapsed teinud."
Kuid nagu Valdma tõdes, mängis saatus talle ette hoopis teise mehe, kes aitas lapsed üles kasvatada, keda sai usaldada ning keda lapsed austasid ja armastasid. "Ka Toomas oli selle eest väga tänulik, kui me hiljem Ameerikas kohtusime," nentis naine ja lisas, et kontakt õnneks ei kadunud ning ka lapsed said oma isaga suhelda.
Hool, armastus ja igatsus
"See oli kurb ja keeruline hetk tervele perekonnale, mina ja Tom olime nii väikesed sellel hetkel, et ma arvan, et ta läks ikka väga raske südamega ära," lausus emaga saatesse tulnud Maria Urb, kes mäletab, et sai väikese tüdrukuna, kes ühel päeval järsku enam oma isa ei näinud, väga haiget.
"Vähe seletati, vähe räägiti, oleksin oodatud vanavanematelt, et nad oleksid seda asja natukene avanud. Aga noh, ju siis oli ka see, et lapsed ei pea kõike teadma ja elu läheb nii, nagu ta läheb," ütles Urb, kes ei pidanud vajalikuks, et ühel päeval kodumaale naasnud isa oleks pidanud hakkama selgitama, vabandama või põhjendama. Ta teadis, et ka isa äraoleku ajal olid hool, armastus ja igatsus vastastikused.
Kuulamine, tunnetest rääkimine ja hea maitse
Reklaamiagentuuris copywriter'ina töötav Maria Urb peab enda lapsepõlve fantastiliseks. See oli aeg täis avastamist, ringi sõitmist ja seiklemist ning unustamatut teatri selts- ja õhkkonda. Ta unistas juba varakult ise emaks saamisest, oma lapse hoidmisest, armastamisest ja hellitamisest nii, nagu nende ema teda ja venda hellitas. See soov tal ka täitus, kuigi suhe esimese lapse isaga ei toiminud.
"Suhted ikka purunevad, perekonnad lähevad katki, aga minu jaoks on oluline, et vanema ja lapse suhe ei läheks katki, seda tuleb hoida," rääkis Urb, kes peab lapsega suhtlemise märksõnadeks aktiivset kuulamist ja tunnetest rääkimist. Ka emast on talle ja lastele suur tugi: "Oleme hästi lähedased, pigem sõbrad olnud terve elu. Oleme selle hõimuga need lapsed üles kasvatanud ja see on väga äge olnud."
Üht asja on Urbi elus olnud pigem vähe, nimelt anonüümsust. "Koolis olin Viire Valdma ja Toomas Urbi tütar, siis tuli periood, mil ma olin Reketi õde," muigas naine, kes sai koolis tunda õpetajate poolt ka teatud suhtumist ja vanemate tuntuse "nina alla hõõrumist".
Ema ja tütar peavad elus oluliseks head maitset. Nemad peavad selle all silmas eelkõige ausust iseenda vastu. Seda saavad vanemad õpetada. Halva maitsega inimesteks nimetavad nad labaseid inimesi, keda võib tihti kohata kommenteerimiskeskkondades, kus teistega suheldes neist lugu ei peeta.
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel, Karmen Rebane
Allikas: "Käbi ei kuku...", saatejuht Sten Teppan