X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Villu Kangur: juhuseid ei ole olemas

Foto: Sten Teppan/ERR

Stsenarist, luuletaja, näitleja ja tõlkija Villu Kangur juhustesse ei usu. Ka see ei olnud tema sõnul juhus, kui Merle Karusoo tema kui näitlejahariduseta poisi "üles korjas" ja delikaatselt laval tehtud vigadele tähelepanu juhtis. Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." jutustas Kangur oma lapse- ja nooruspõlvest, seltsiks poeg Johannes.

"Juhuseid ei ole olemas," põrutas mees, kes hoolimata näitlejahariduse puudumisest jõudis lavale. Villu teatritee algas küll lavapoisi ja administraatorina, kuid peagi jäi ta silma lavastaja Merle Karusoole, kes temas midagi rohkemat nägi. "Ta märkas, et tegelikult ma tahan hoopis midagi muud," sõnas Villu.

Karusood, aga ka lavastajat-näitlejat Kaarel Kilvetit nimetas Kangur oma suurteks õpetajateks. "Nad andsid mulle elus väga palju. Väga raske oli noorel poisil, kel pole näitlejaharidust, sinna paati saada."

Villu meenutas, kuidas Karusoo esietenduse järgselt näitlejatele kirju kirjutas ning suunas delikaatselt vigu parandama. "Et ära ludista teksti, ära kiirusta, anna rohkem mõtet jne. Näitlejatöö spetsiifika, mis jäi mul koolist saamata, olen saanud läbi rollide ja elu," meenutas Villu, kes veel hiljaaegu ühe Karusoo kirjadest üles leidis.

Näitlejatööd tegi Villu kümme aastat ja on selle perioodi eest tänulik. "Olen tegelikult kõik saanud, millest olen unistanud. Veres on mul ikkagi see, mis puudutab värssi," tõdes Villu, kes avas sedagi, kuidas kirjutamine tema puhul käib või õigemini ei käi, sest juhuslikkust tema elus pole.

"Nii pole kunagi olnud, et istun laua taha ja mulle kargab pähe, et kirjutaks täna õhtul ühe luuletuse. Mulle tuleb luuletus lihtsalt kusagilt ja siis ma kirjutan ta valmis."

Esimesed eluaastad garaažis

Villu esimesed mälestused on paljuski seotud garaažiga, kus nende pere aastaid elas, sest vanemad ehitasid maja, mis aga ei valminudki. Garaaži seinad olid küll soojustatud ja seal paiknes raudahi, kuid Villu mäletab siiski kõva külma. "Nii külm oli, et hommikul, vabandage väga, oli vatitekk jäänud sõna otseses mõttes ninast tilkuva tati külge kinni."

Mingit erilist häda Villu selles aga ei näe ja peab oma lapsepõlve õnnelikuks. Koledaks nimetas ta küll nõukogude aega ja sellega kaasnevat, olgu selleks siis lähedal asuv nõukogude sõjaväeosa või Vene poiss, kes temalt nelja kopika eest ostetud kakaokuubiku lausa põsest ära kiskus ja veel haiget tegi.

Mootorrattaõnnetus viis elu Pärnusse

Villu isa hukkus, kui poiss oli 12-aastane. Üks auto, mille pidurid ei töötanud, sõitis otsa mootorrattale, millel olid tema ema ja isa. Ema jäi ellu, kuid veetis väikeste vahedega 7-8 aastat haiglas, läbides kolmkümmend operatsiooni. "Ta sõna otseses mõttes lapiti kokku," lausus Villu.

Kuna õnnetus juhtus Pärnus, ema oli seal haiglas ning vanaema elas Pärnus, koliti kogu elu sinna. See tähendas nii koolivahetust, kohanemist uute kaaslastega kui ka elu peamiselt vanaemaga, kes seni Villu kodus rakendatud vabakasvatusest kuuldagi ei tahtnud.

"Minu põhiline arenemis- ja kujunemisprotsess toimuski Pärnu linnas," nentis Villu, kes katsetas piire vanaemaga ning kippus pigem teda kantseldama, et oma tahtmist saada.

Kord kutsus vanaema onu appi asju klaarima, kuid mehe kurja hääle peale hakanud vanaema hüüdma, et last lüüa ei tohi. Villu kinnitas, et löömiseks ei läinud ning ta on oma elu ühe ja ainsa peksu saanud varem isalt, kui ta Tallinnas elades kaks nädalat koolist poppi tegi, bussidega ringi sõitis ja raamatut "Vanake Hottabõtš" luges. "See oli esimene ja viimane tõeline koslep, aga see-eest sain tutvuda Tallinna linnaga," muigas Villu.

Pärnus uue eluga kohanemisest veel kõneldes mainis Villu, et kooliga seotult on asju, mida ta rääkida ei taha, ja tunnistas, et oli raske ning mõned asjaosalised käivad siiani tema ees vabandamas. "Olen loomult väga leebe inimene, ma ei taha ühelegi inimesele halba, kuid minu hell koht on, et ma ei suuda vait olla, kui näen, et kellelegi liiga tehakse."

Lehvitav Lenin ja trükimasin

Kui Villu ema pärast pikki haigla-aastaid Pärnu rajooni täitevkomitee kontorisse koristajana tööle läks, avastas poiss emaga kaasas käies sealt trükimasina.

"Neid ei tohtinud tavainimestel olla, või kui oli, pidi see olema KGB-s ametlikult registreeritud," rääkis Villu, kes ostis poest tobedaid vene postkaarte, mille kokku köitis, neile trükimasinaga kõiksugu teateid peale kirjutas ning meisterdas näiteks luugikese, kust lehvitav Lenini välja vaatas. Taolised "kunstitööd" saatis Villu postiga sõpradele.

"Ema teadis, et ma sellega tegelesin, aga mul olid täiesti vabad käed. Vabakasvatus, mind ei suunatud, oluline oli, et sinust pätti ei saa."

Käbid, mis on kukkunud kännust kaugele

Villu kolmest lapsest keskmine, isaga saatesse tulnud Johannes, kes on viimased 13,5 aastat elanud Londonis, rääkis, et suhteliselt vaba kasvatus oli temalgi. Ta meenutas ka, et kodus tähtsustati lugemist ja enesearendamist. "Ning isalt õppisin seda, et pole vahet, millal sa tööd teed, öösel või päeval, peaasi, et see on tehtud ja tee omamoodi – vaata, mis sind huvitab ja tee erinevaid asju."

Ning erinevaid asju ongi Johannes proovinud, Inglismaale vahetusõpilaseks läinud noormees astus seal Cambridge'i Ülikooli, kus õppis viroloogiat, kuid on töötanud ka Andrus Ansipi kabinetis Brüsselis ning nüüd teenib leiba Suurbritannia rahandus- ja majandusministeeriumis varakantsleri nõunikuna.

Villu tunnistas, et "hing tal siiski müristab", et üks lastest on juba nii pikalt välismaal. "Tean, et sellest lapsest olen ma mõneks ajaks ilma, sest koju satub ta harva, aga see on tema valik."

Kuigi Villu sõnul üllatab teda Johannese eriala – käbi võib ikka väga kaugele kännust kukkuda –, on isa ja poeg hingeliselt lähedased. Ta naeris ka, et kõik tema lapsed tegelevad asjadega, mis lähevad temast kaugelt mööda, lisaks Johannesele on tal poeg Kristjan Jaak, kes on spordireporter, ning tütar Anna, kes läks matemaatikat õppima.

Villule on väga oluline, et pool elu võõrsil elanud poeg Johannes kodakondsust ei vahetaks ja eesti keelt ei unustaks.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

Toimetaja: Laura Raudnagel, Neit-Eerik Nestor

Allikas: "Käbi ei kuku", intervjueeris Sten Teppan

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: