Reisijuht: kohti, kuhu ei saaks minna, jääb järjest vähemaks
Albion Reiside juht Argo Schneider tõdes "Vikerhommikus", et kohti, kuhu reisida ei saaks, jääb üha vähemaks ning reiside korraldamine on omamoodi diplomaatia vorm.
Reisijuhtide korraldatud reisid on Schneideri sõnul tihti alguse saanud nende enda unistustest. "Üks esimesi kaugreise, mis me korraldasime, aasta oli 2001, oli Birma, kaasaegse nimega Myanmar. Birma oli meie esimene reis, kuna mu lapsepõlve huvi oli "googeldada" madusid. Ma võtsin lahti Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, tuhandeid ja tuhandeid lehti sa lihtsalt sirvid, otsides madude pilte. Üks kord oli Noorte Hääles rubriik "Sõnumid laiast maailmast": "Jalgpalli matš Birmas peatati selle tõttu, et väravavahi selja taga oli kobra." Kui sa oled noor, siis see jääb sulle meelde. Ja kui sa satud läbi juhuse reise korraldama, siis esimene reis tuligi sellest, et mul oli mälupilt lapsepõlvest. Me teeme enda unistusi teoks," rääkis reisijuht.
Schneideri sõnul on korraldatud reise riikidesse, mille peale tavaliselt ei tulekski. "Sudaan, Põhja-Korea... Pakistanis käisime Hille Hansoga korduvalt, ääretult huvitav ja tohutult sõbralik sihtkoht, täiesti midagi sellist ootamatut," sõnas reisijuht.
Reisisihtkohtade valimisel ei saa määravaks raha. "Küsimus on selles, kas igale poole on ka mõtet minna. Kindlasti on kohti, mis on meie jaoks kinni olnud, eriti siin Covidi ajal. Põhja-Korea on hetkel veel kinni, aga sügisest läheb turistidele lahti. Raske on muidugi pääseda polaaraladele, kuigi see on tehtud võimalikuks, aga kalliks. Neid kohti, kuhu ei saa minna, eks neid jääb järjest vähemaks," rääkis Schneider.
Schneideri sõnul on inimestel loomupärane soov reisida alati uude kohta, kuid reisijuht, kes on ühte sihtkohta korduvalt reisinud, saab avada sihtkohas igal korral järjest enam uksi. "Kui minna koos oma reisijatega, siis meil on võimalik tuua see maa ja kontakt inimestele lähemale," sõnas ta. "Me tahame pakkuda midagi, mida sul endal pole võimalik sinna juurde panna. Kui me anname kaasa reisijuhi, kes räägib Tiibetis tiibeti keelt, siis ta avab sulle neid uksi ja aknaid, mida sa ise võib-olla ei oska avada," ütles reisijuht.
"Me tegeleme ju tegelikult diplomaatiaga ka. Meil oli au olla ühe grupiga oktoobris Iraagis. Sa ei kujuta ette, kui lahke vastu võtt, inimesed on väga sõbralikud, nad avavad sulle kõik uksed ja sa tunned seda sooja ja siirast vastuvõttu. Kui sa oled kaks nädalat selles lahkes keskkonnas olnud ja tuled tagasi koju, siis sa ei mõtle selle peale, et need inimesed tahavad meiega sõdida ja need inimesed, kes meiega seal kohtusid, nägid meie avatut meelt ja meie sõbralikkust."
Reisides kolmanda maailma riikidesse, tuleb Schneideri sõnul meeles pidada, et sinna ei minda maailma päästma. "Me ei saa minna kedagi aitama, me saame minna õppima ise nende pealt, et kuidas nemad elavad ja vahetama omavahel kontakte ja kogemusi. Kui me oleme avatult reisil ja meid võetakse avatult vastu, siis seda me tahame. Seda me võiks pakkuda ka neile külalistele, kes Eestisse tulevad, sest lõpuks, mis meelde jääb, on ikkagi inimesed," sõnas Schneider.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Märt Treier