Mis on sinu viimase aja lemmiklugu või -album?

Minu jaoks isiklikult oli selle aasta oodatuim album The Smile "A Wall of Eyes". Aasta on küll olnud lühike, aga seda plaati ootasin pikalt. Olen alati Thom Yorke'i tegemistel silma peal hoidnud ja mäletan, et kui paar aastat tagasi hakkas internetis levima tema uue supergrupi live-video, siis olin nagu nõiutud ja sellest hetkest saadik olen neid kuulanud ja uut muusikat oodanud.

Miks? Seda on keeruline kuidagi arukalt põhjendada ja ma ei hakka igaks juhuks proovimagi. Üldiselt on vist põhjuseks see, et kuulen nendes helides tunnetust meid ümbritsevast maailmast ja see samastub minu tunnetusega. See lainesagedus, kust see muusika pärineb, on mulle hingelähedane. 

Mis sulle finaali juures kõige hirmutavam tundub?

Ma hetkel ei muretse tegelikult üldse, pigem ootan väga, aga tean, et finaali päeval on need kõige suuremad mured hoopis väikesed asjad — peaasi, et mingit olulist kellaaega maha ei maga; peaasi, et lavale minnes oma kitarrikaabli sisse kuidagi õnnetult ei takerduks; et kõrvamonitorid vale jaki taskusse ei jääks või midagi sarnast.

Poolfinaalist jäi meelde see hea ja mõnus vaib ja ma olen kindel, et selle sama vaibi võtame kõik ka finaali kaasa. Võiks ju öelda, et suur publiku arv ja võistlusmoment on hirmutav, aga tegelikult poleks see õige sõna. Elevus ja ootusärevus on küll, aga peale nende väikeste praktiliste asjade ma millegi muu pärast ei muretseks. Aga muidugi on alati võimalus, et finaalipäeval kerkivad üles mingid suured ootamatud hirmud.

Mis on sinu läbi aegade lemmik Eesti Laulu / Eurolaulu võistluslugu?

Mul sellist ühte suurt lemmiklugu ei ole, aga praegu meenuvad kohe Ruffuse "Eighties coming back", Malcolm Lincolni lugu "Siren" ja Stefani "Hope".

Kelle enda konkurentidest Eurovisioonile saadaksid?

Kui ma ainuisikuliselt peaksin kellegi unepealt Eurovisioonile saatma, siis võibolla topeltansambli 5miinust ja Puuluup. Nad on nii tuusad lihtsalt, mega energia! 

Milline on sinu esimene Eurovisiooniga seotud mälestus?

Kindlasti on ka varasemaid mälestusi, aga eredalt on meeles 2001. aasta Eurovisioon. Selle me vist salvestasime ka VHS-ile, et saaks pärast umbes sada korda järgi vaadata. Ja sealt jäi muidugi eriti eredalt meelde Bosnia ja Hertsegoviina lugu "Hano". Kes teab, see teab. Ja ma tean, et neid on, kes teavad.

Mis tundeid Eurovisioonile pääsemine vaimusilmas tekitab?

Ma ei ole seda täpselt ette kujutanud tegelikult ja ei oskaks ka praegugi...  Aga ma usun, et see võiks alguses päris uskumatu näida ja sõnatuks võtta. Igal juhul oleks päris võimas midagi sellist kogeda. See oleks väga äge.

Kas Eesti Laulu kogemus inspireeris draakonitega ka midagi pikemat kokku panema või panete selle projekti taas mõneks ajaks ootele?

Draakonid alustasid tegelikult septembris uue muusikaga tegelemist ja üks nendest uutest lugudest on ka "Hold me Now". Praegusel hetkel tahame kogu fookuse ja jõu panna Eesti Laulul osalemisele.

Teie debüütalbumist möödub tänavu 15 aastat. Kas on plaanis ka seda kuidagi tähistada?

Ma usun üldiselt tähistamistesse. Kui midagi tähistamist väärib, siis tuleb seda ikka teha. Iseasi kas bändiga omavahel, kontserdiga või kuidagi muudmoodi, aga ma arvan, et 15 aastat bändielu on täiega tähistamist väärt.