X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Hoolduspere vanem: riik peaks panustama tugispetsialistidesse

Silvia Purje
Silvia Purje Autor/allikas: ERR

Iga aastaga on vähemaks jäänud neid peresid, kes soovivad hakata hoolduspereks. Hoolduspere vanem Silvia Purje ütles "Terevisioonis", et kuigi riigipoolne rahaline toetus hooldusperedele on päris hea, siis vajaka on tugispetsialistide kättesaadavusest.

MTÜ Igale Lapsele Pere juhatuse liige Jane Snaith lausus mõned päevad tagasi "Aktuaalsele kaamerale", et hooldusperesid pole järjest vähemaks jäänud sellepärast, et poleks tahtmist, vaid kuna ei julgeta. "Hooldusperes laps on ikka traumakogemusega laps. Mitte-ametlik psühholoogia ütleb, et täpselt nii kaua aega, kui see laps on olnud katkises keskkonnas, vähemalt nii palju aega vajab ta, et need muutused temas tekiksid," sõnas Snaith.

Hoolduspere vanem Silvia Purje sõnas, et neli aastat tagasi võtsid nad abikaasaga vastu otsuse pakkuda kodu lastele, kelle enda vanemad seda teha ei saa. "Ma ei oska öelda, kas see oli julgus või tahe lastega tegeleda, veel midagi anda kellelegi, ma arvan, et pigem see teine," sõnas Purje.

Hetkel hoolitsevad Purjed pooleteistaastase väikelapse eest. "Ma arvan, et praegu me saame kenasti hakkama. Eks meil oma väikesed mured ikka on, aga praegu me toimetame kenasti," märkis Purje.

Purje arvates toetab riik hooldusperesid rahaliselt päris hästi. "Loodud on ka mitmeid tugisüsteeme, iseasi, kui hästi need jõuavad hooldusperedeni. Mind on need toetused aidanud ja ma ei pea silmas just rahalist tuge, vaid pigem seda tugisüsteemi, erinevad spetsialistid," sõnas Purje. "Aga ma tean hooldusperesid, kes pole seda abi nii kergesti kätte saanud, nii et see on arenemisel süsteem. Ega tavaline ema tavalisele lapsele ka väga kergesti ei saa tasuta psühholoogi aega, neid inimesi on ilmselt ikka vähe, kes tegelevad lastega," rääkis Purje.

Purje pole traumaga enda perre võetud lapse peal kokku puutunud, kuna laps on väike. "Aga tõsi ta on, et mida suurem on laps, seda rohkem on ta oma seljakotti pisikesi probleemikesi kogunud. Kõik see, millepärast ta on sattunud olukorda, et ta on oma vanematest eraldatud, kõik see on talle jätnud oma jälje. Mida rohkem aastaid, seda rohkem jälge," nentis Purje.

Purje nõustub Snaithiga, et hooldusperesid jääb vähemaks ühelt poolt hirmu pärast, kuid mitte ainult. "Ma arvan, et seal on ka mugavust. Need inimesed, kes on pisut jõukamad kui teised, tahaksid elada oma elu, võib-olla eriti siis, kui oma lapsed on juba suuremad. Ma arvan, et just sellised inimesed võiksid mõelda, et tore on, kui me teeme annetusi heategevusorganisatsioonidele, aga kui me päriselt paneksime käed külge ja võtaksime inimese, kelle eest vastutada ja aitaksime tal suureks saada, siis see oleks ikka päris üllas tegu," märkis Purje.

Hooldusperre võetud laps on Purje sõnul nagu oma laps, kuid seejuures ongi hoolduspere vanema jaoks üheks keerulisemaks asjaks teadmine, et laps võib ühel hetkel enda bioloogiliste vanemate juurde tagasi minna. "See on ühes mõttes parim, mis lapsega saab juhtuda, aga see on see, milleks sa võid ükskõik, kui palju koolitusi läbida, aga sa pole kunagi valmis," sõnas Purje. Purje nentis kurva tõsiasjana, et oma bioloogiliste vanemate juurde lapsed tihti kahjuks siiski tagasi ei jõua.

"Kui riik saaks kuidagi panustada, siis mitte niivõrd rahalise toetuse tõstmisega, vaid tugispetsialistidesse, laste õpetajatesse, lasteaia õpetajatesse, lastekodude kasvatajatesse – nendesse tuleks panustada. Et need inimesed, kes on meie laste ümber, oleksid professionaalid ja teeksid oma tööd rõõmuga, sest siis ka ülejäänud inimesed võtaksid julgemalt oma perre lapsi," sõnas Purje.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: "Terevisioon", intervjueeris Katrin Viirpalu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: