X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Järvis-Milder lastega reisisaate tegemisest: saime aru, et ülehindasime oma võimeid

Foto: Egert Milder

Möödunud aastal kolmeks kuuks väikeste lastega Marokosse reisisaadet tegema läinud Piret Järvis-Milder tunnistas "Vikerhommikus", et lastega reisimine ja saate tegemine osutus tõeliseks proovikiviks.

2022. aasta sügisel jõudis ETV ekraanile reisisari "Pea ees vette. Tai Kuningriigis", kus Piret Järvis-Milder ja Egert Milder seiklesid koos tütre Milliga eksootilises Tais. Möödunud sügisel pakkis perekond, kellega oli vahepeal liitunud pisipoeg Max, taas kohvrid, et üheskoos pea kolmeks kuuks Marokosse seiklema minna. Nagu eelmiselgi korral, võeti ka nüüd kaamerad kaasa.

Piret Järvis-Milder tunnistas "Vikerhommikus", et kõhkluseid, kas nad suudavad abikaasaga korraga välismaal saadet teha ja lapsi kasvatada, oli palju. "Me jõudime kõhelda ja kahelda, aga teiselt on selle asja tegemise juures plusse piisavalt palju, et me oleme ikkagi otsustanud selle teise hooaja ka teha, vähemalt salvestasime ära."

Ühe plussina tõi Järvis-Milder välja linti võetud mälestused. Samuti tõdes ta, et saadet tehes võetakse koos rohkem seiklusi ette. "Kui kaamera on kaasas ning sa tead, et see, mida sa jäädvustad, jõuab lõpuks rahva ette, siis sa ikkagi pigistad sellest reisist palju rohkem välja," sõnas ta.

Väikeste lastega reisimine ja saate filmimine osutus pereema sõnul aga tõeliseks väljakutseks. "Täitsa reisi alguses saime aru, et me ülehindasime ennast kõvasti, arvates, et me saame ühel ajal filmimise ja laste kasvatamisega hakkama," meenutas Järvis-Milder.

"Kui olime paar päeva Marokos olnud, saime aru, et peaks kaamerad kokku pakkima, sest me päriselt ei saa hakkama. Kolmeaastane on niivõrd-kuivõrd iseseisev ja saab hakkama, aga beebiga peab kogu aeg tegelema. Tõesti oligi see hetk, kus vaatasime teineteisele otsa ja mõtlesime, et me lähme koju, sest me ei jõua, me ei saa hakkama," kirjeldas ta toonaseid emotsioone.

Ühel hetkel mõistsid Piret ja Egert, et kui nad endale abi ei leia, tuleb tõesti koju tagasi lennata. "Mõtlesime, et proovime õnne. Ainus inimene, keda teadsime, oli meie Airbnb omanik. Kirjutasime talle, ega ta ei tea mõnda inimest, kes võiks meiega homne päev kaasa tulla ja läbi Maroko sõita, oleks natukenegi abis ja saaks meie beebi lõunaunne jalutada. Ja siis tal oli üks sugulane, 60-aastane naine, kes oli nõus meiega kaasa tulema," meenutas pereema. Kuigi Milderid ei rääkinud lapsehoidjaga ühtegi ühist keelt, toimis naise sõnul kõik väga hästi.

Maroko pakkus erinevaid emotsioone

Kui Tai reisi saatis valdavalt vaid positiivne emotsioon, oli Maroko Piret Järvis-Milderi sõnul teistmoodi. "See kultuuriruum on meist nii erinev, seetõttu oli neid hetki, kus ei olnud ainult tuju ülev ja meeleolu nii hea," tõdes ta ning tõi ühe erinevusena välja jootraha küsimise kombe.

"Kui sa oled turistina võib-olla paar nädalat Marokos kohapeal, on see täiesti okei, sa annad hea meelega tänaval kerjavatele inimestele natukene või keegi näitab näpuga, et mine sinna ja pead jootraha andma, aga kui sa oled peaaegu kolm kuud kohapeal ja tunned end natukene kohalike kombeid tundva inimesena, võib see mingitel hetkedel häirima hakata. On hetki, kus nad ei saa sinult piisavalt palju raha kätte ja nad võivad sinuga kurjaks saada," nentis Järvis-Milder, kes tundis end vahepeal kahel jalal kõndiva rahakotina.

"Sind vaadatakse nagu pangaautomaati: anna, anna, anna, anna. Sulle isegi ei naeratata niisama, pigem ainult siis, kui on midagi loota. Ma ei ütle, et kogu Maroko on selline, aga on piirkondi, kus oli seda nii palju, ja inimesi, kes tõesti pahandasid meiega. Tekkis tunne, et issand jumal, kas ma olen inimene, kellele ei võiks niisama naeratada," meenutas ta.

Naine rõhutas, et jootraha küsimise kommet tuleb lihtsalt aktsepteerida. "See on nende kultuuri osa, nad on ilmselt lapsest saati kasvanud selle teadmisega, et kui sa liigutuse teed, küsi selle eest midagi. Tegelikult on ju väga tore hea teenuse eest inimestele tasu anda, ja me andsime, aga lihtsalt mingi hetk ongi see tunne, et lihtsalt niisama ei liiguta keegi su eest midagi," rääkis ta.

Toimetaja: Karmen Rebane

Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Anu Välba

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: