Muusikute seas on kuulmiskahjustus paraku väga levinud mure, millest ei taheta või ei juleta avalikult rääkida.

"Hetkeseisuga olen jõudnud kohta, kus ma ühtviisi olen aktsepteerinud seda, mis minuga juhtus ja teistviisi ma kasutan seda ka ära," rääkis trummar Ott Adamson, kes sattus kuulmiskahjustuse tõttu sügavasse depressiooni. "See on mind elus edasi viinud ja toonud mulle uusi väljakutseid."

Mõned muusikud julgevad sellest rääkida, mõned ei julge. "Näiteks Phil Collinsil ja Eric Claptonil on kuulmiskahjustus. Endast rääkides võin öelda, et kui mul see tekkis, siis ma ei tahtnud kohe sellest teistele rääkida," meenutas Adamson. "Pigem jäin selle murega üksinda ja tekkis isegi häbi, et miks just minuga selline asi juhtus. Hakkadki seda võtma hästi negatiivse alatooniga."

"Ühe muusiku jaoks on see täielik katastroof," ütles Adamson. "Selle tõttu tekkis väga sügav depressioon. Praegu, tagantjärgi võin öelda, et depressioon on minu õpetaja ja kõik need tinnitused justkui pidid minuga juhtuma, et ma tuleksin sellest välja ja saan nüüd kogemusnõustajana ka teisi aidata. Aga siis tundus mulle, et mu elu on läbi, sest olin kogu elu muusikale pühendanud."

Adamsoni sõnul tõid kõige rohkem selle probleemi esile monitoride hästi kõrged ja valjud viled. "Tol hetkel ma hakkasingi süüdistama just neid intsidente, kui ühel suvel kolme kuu jooksul tekkis neid kuus-seitse korda," meenutas Adamson. "Hakkasin trummidega tegelema 12-13-aastaselt, tagantjärgi saan aru küll, et kuulmiskahjustus hakkas tekkima järk järgult. Esimesed kümme aastat mängisin ju ilma kõrvatroppideta. Siis seitse-kaheksa aastat olid kõrvatropid, aga kokkuvõttes tõid ikkagi need monitoride viled mu jaoks probleemi lõpuks välja."

Adamsoni arvates on trummarite kuulmiskahjustuses süüdi ikkagi vali volüüm, mis trummidelt tuleb. "Ürgne jõud, mis löökpillidelt tuleb, ongi meeletult kihvt, aga mõjub igaühele erinevalt," ütles Adamson. "Mõne kõrvad võtavad seda kergemalt. Mõnel võib olla ei löö kunagi välja, on minimaalne kahjustus."

Olukord läks isegi nii karmiks, et enesetapumõtted tulid pähe. "Mingil hetkel tänu sellele, et hakkasin kohe terapeute otsima ja kui internetist leidsin infot, et ma polegi ainuke inimene maailmas selle murega, siis hakkasin nägema mingit suuremat pilti, aktsepteerisin seda," ütles Adamson. "Kõige suurem läbimurre toimus siis, kui tinnituse pärast tekkinud viha asemel tekkis hoopis armastus tinnituse vastu. Tekkis arusaam, et tinnitus on osa minust ja kui ma seda vihkan, siis vihkan ma ka iseennast. Sealt algas see tervenemisprotsess."

"Elu ilma muusikata ei tule lihtsalt kõne alla," on Adamson veendunud. "See jääb minuga elu lõpuni. Kõik need probleemid on viinud suurte elumuutusteni. Olen teinud pausi sellisele trummimängimisele nagu ma varem tegin. Olen tegelenud muude asjadega ja väljendanud end muusikaliselt klaveri, kitarri ja laulmisega."

Noortele trummaritele soovitab Adamson panna alati kõrvatropid kõrva. "Ja mitte ainult siis, kui instrumendi taga olla, vaid igal pool. Elu on nii lärmakaks läinud. Teadlikkus on muutumas, info levib. Enda eest hoolitsemine ja julgus kõrvatroppe kanda on minu jaoks reaalsuseks saanud. Kui see saab kogu ühiskonnas normaalsuseks, siis keegi ei mõtle enam, et see on imelik."