X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Marju Kõivupuu: suurte eestlaste lahkumine oli nagu osa meist endist

Foto: Ken Mürk/ERR

Folklorist ja ajaloolane Marju Kõivupuu on oma raamatus "Inimese lahkumine" uurinud matusekombeid. "Ringvaate" stuudios vaatas Kõivupuu tagasi suurmeeste lahkumistele, mis on tänavatele toonud tuhandeid inimesi.

"Mulle jäi näppu mingi statistika, et umbes kümme protsenti Eesti elanikest oli Paul Kerest saatmas. Kui vaadata fotosid, siis kõik see, mis Tallinna kesklinnas toimus, oli muljetavaldav. Soomlased on öelnud, et see on uskumatu, et Eestis on nii palju malesõpru," rääkis Kõivupuu.

"Võib-olla eriti just Nõukogude ajal, mil me olime suletud mulli, siis suurte eestlaste lahkumine oli nagu osa meist endist," märkis ajaloolane.

Oskar Luts on Kõivupuu sõnul kirjutanud, et üks hea jutt on selline, mida jutustatakse edasi ja iga jutustaja paneb natukene juurde. Nii on ka Oskar Lutsu lahkumise looga.

"Ta oli üks neid, kes ei soovinud kiriklikku talitlust, aga tema õigeusklikust abikaasa Valentina arvas pisut teistmoodi. Siis juhtus väidetavalt see, mis sageli juhtub, mida juhtub ka tänapäeval, et kirstumeistrite mõõt on natuke ebatäpne ja surnu asetamine kirstu on natuke problemaatiline," rääkis Kõivupuu, kuidas Lutsu kirst tema jaoks pisut väikseks olevat jäänud.

Samuti oli väidetavalt probleeme kirstu uksest sisse ja välja saamisega, kuna taaskord mõõdud ei klappinud. "Väidetavalt tuli kadunuke kanda välja süles ja kui kirst oli jälle majast välja viidud, siis pandi ta viisipäraselt kirstu," rääkis Kõivupuu.

Eduard Vilde oli aga esimene inimene, kes maeti Tallinna Metsakalmistule. "Eduard Vilde polnud lasknud ennast laulatada ja avaldas soovi, et teda maetaks ilma jumalasõnata, tema hauale ei panda risti, tema hauale ei tooda pärgi," rääkis Kõivupuu ja lisas, kuidas see äratas hämmastunud tähelepanu ka tolleaegses ajakirjanduses.

Kõivupuu sõnul sõltub inimese ärasaatmise mastaapsus tihti neist organisatsioonidest, kuhu inimene kuulus. "Viimaseid suuri ärasaatmisi, kus ma ka ise käisin, oli Lennart Mere ärasaatmine, kus protsessioon liikus läbi linna. Tegemist oli Eesti riigi presidendiga ja see on erakordne sündmus kahtlemata."

"Tavaliselt meedia kajastab pildis ja ilmuvad fotod, kui keegi rahvale südamelähedane meie seast lahkub. Teinekord võib-olla pannakse ka pahaks, kui olulised inimesed paluvad, et ärasaatmine kalmistul toimub ainult kitsas ringis. Kõik tahaksid osa saada, aga tõepoolest, ärasaatmine on äärmiselt privaatne sündmus."

Georg Otsa matuste puhul oli Kõivupuu sõnul austajaid nii palju tulnud, et neid pidi ringi korraldama, et kirstu Estoniast välja saaks üldse kanda. "Eri aegadel on väga palju ka valitsejad otsustanud, mida on sünnis teha ja see ei ole alati kokku langenud sellega, mida eesti inimesed või need lähemad inimesed või lahkunu kolleegid sooviksid," märkis ta.

Hetkel on surma teemadel kõnelemine ühiskonnas üha enam normaliseerumas. Lahkumisele keskendub näiteks ka Vanemuise lavastus "Lõpp". "Võib-olla on ka aeg selline, mis ehk sunnib surmast pisut rohkem rääkima," arvas Kõivupuu.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: "Ringvaade"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: