"Klassikalise muusika publik reeglina on ikkagi väga viisakas ja teadlik," ütles Eesti Kontserdi juht Kertu Orro. "Ta teab, kuhu ja mida ta tuleb kuulama või vaatama. Aga võibolla seda suurema mõjuga on need mõned juhtumid, mis nii esinejate kui ka publiku üldmuljet rikuvad. Eks neid juhtumeid ikka tuleb ette. Kõige suurem kurjajuur tänapäeval on mobiiltelefon, sest kas ei taheta või ei suudeta taluda seda vaikust, mis võibolla muusika kuulamisega enda sees kaasas peaks käima."

"Tähelepanu ja fookuse hoidmine laval on natuke keeruline. Me ikka ütleme publikule, et võtke see aeg ja minge sinna muusika sisse, teil on seda vaja. Olen isegi pidanud korrale kutsuma väga lugupeetud inimesi, kes ei pea paljuks hakata keset kontserti tegema videoklippe ja neid siis kohe ka postitama," lisas Orro.

"Mul on kogemus ühelt festivalilt väljaspool Eestit, kus mängiti minu lavastust. Ühel tundlikumal hetkel, kus näitleja tõesti rääkis liiga vaikselt, saalist hõigati: "Uu, ma ei kuule, ma tõesti lihtsalt ei kuule." Saalis oli haudvaikus. Vaikus kestis vast kümme sekundit," ütles näitleja ja lavastaja Elmo Nüganen. "Lavastus jätkus samast kohast, näitleja tõstis helinivoo kõrgemale, hakkas kõvemini rääkima ja mis oli kõige naljakam, ta hakkas ka paremini mängima."

Nüganeni sõnul õpib vaataja üsna kiiresti, kui juhtida tähelepanu mingitele asjadele. "Aastaid tagasi suvelavastustel, kui vihma sadas, tõstsid inimesed esimestes ridades vihmavarjud pea kohale," meenutas ta. "Nad lihtsalt ei mõelnud sellele, et tagumises reas inimesed siis enam ei näe. Pärast seda, kui hakati sellele tähelepanu juhtima, pole praegu ühtegi inimest, kes suvelavastustes esimestes ridades vihmavarju lahti teeks."

Orro meenutas mõne aasta tagust juhtumit, mil Eesti Kontsert tõi Eestisse maailma tipp-pianisti. "Me teadsime, et ta on väga pretensioonikas ja piisab ühest mobiilihelinast ning kontsert võib jääda pooleli, pianist võib tõusta püsti ja minna ära, sest ta võtab seda tõsise solvanguna," ütles Orro.

"Meil oli väljamüüdud saal ja üsna mitu korda andsime publikule teada, et me väga-väga palume lülitada mobiiltelefonid välja või panna hääletu režiimi peale," meenutas Orro. "Kontsert oli kestnud vast kaheksa minutit, kui esimene helin tuli. Sel korral läks õnneks, pianist mängis täiesti fantastilise kontserdi lõpuni ja me saime hakkama, aga tegelikult on siin taga palju rohkem, kui tavaline kontserdipublik mõtleb. Siin on taga tõesti väga ranged lepingud, ja eriti puudutab see just filmimist ja pildistamist."

Nüganeni sõnul võib kontsertidel probleem olla isegi suurem kui teatrietendustel. "Kontserdil tahab kuulaja vaimselt keskenduda selle muusikale, see nõuab pingutust ja seepärast on mobiilihelin kontserdil palju häirivam kui teatris," ütles Nüganen. "Sõnalavastusteater on ju palju agressiivsem, ta surub ennast rohkem peale. Muusikateosesse tuleb ise minna, aga sõnalavastus võitleb vaataja tähelepanu eest. Üldjuhul näitlejad saavad aru, ja hea trupi tunnus on ka see, et kui näitleja läheb etendust tegema, siis ta läheb justkui lahingusse. Ta saab aru, et ta peab leidma vaataja tähelepanu, ta peab tegutsema niimoodi, et neid köhimisi oleks vähem, et telefoni vaadataks vähem, ta peab vaataja tähelepanu kuidagi köitma. Nii lihtsalt on."

"Joviaalsed inimesed publikust tuleks ikkagi välja juhatada," sõnas Orro. "Eelkõige peame austama neid inimesi, kes on pileti ostnud ja tahavad kontserti tõsiselt nautida. Selleks me ka saaliteenindajaid igal aastal treenime ja koolitame, et me saaksime seda tagada."

"Natuke on see ka torm veeklaasis, olukord ei ole nii hull, kui sotsiaalmeedia seda võimendab," selgitas Nüganen. "Üksikuid juhtumeid ikka on, pigem tuleb nende üksikute juhtumitega tegelda, küll see üks inimene, kes esimeses reas vihmavarju lahti tõmbab, saab aru, et teised nii ei tee ja jätab ka selle tegemata. Kui kõrvalistuja annab sellele inimesele, kes etenduse ajal vaatab telefoni, ilma sõnadeta, silmadega märku, et telefon segab, siis ma usun, et teine inimene paneb telefoni ära."