"Midagi iseäralikku siin ei ole. Need protsessid on käinud siin tuhandeid aastaid ja nad jätkuvad edasi. Ega inimene selle loodusejõu vastu ei saa," kommenteeris Hints.

1760. aastal püstitatud Pakri vana tuletorn oli kunagi turvaliselt merest eemal. Nüüd on tuletorni varemed peagi merre kadumas. "See pankranniku lagunemine käib siin jupp-haaval. Alt poolt mureneb pidevalt, kust meri, tuul ja lained uuristavad, aga üleval pool lubjakivid ootavad oma aega. Kui alt poolt on tühjaks uuristatud, siis mõne aja tagant tulevad sellised varingud," sõnas Hints.

Üks suuremaid varinguid toimus 2008. aastal, mil alla varises hinnanguliselt paarkümmend tuhat tonni pinnast. Kohalik omavalitsus kaalus tollal ka ohtlikumad kohad lõhkeainega tehislikult varistada. Selleni siiski asi ei läinud.

Hintsi sõnul on väga raske prognoosida, millal järgmine varing võib juhtuda, kuid murenemisprotsess on pidev ja keskmiselt liigub pankrannik 100 aastaga umbes 25 meetrit maismaa poole. Seetõttu on Hintsi hinnangul 300 aasta pärast ohus ka Eesti kõrgeim tuletorn.

Varingud toimuvad tavaliselt talvisel ja kevadisel ajal. "Sellel on mitu põhjust: tuul on kõvem, lainetus on kõvem, aga jää on ka see, mis mõjutab. Pealt on küll kõik külmunud, kuid põhjavesi liigub ikka kivimite sees. Ta jõuab sinna lõhedesse, külmub, paisub, hakkab seda lagundama," selgitas Hints.

Seetõttu on ka kohalik omavalitsus ära kaardistanud kõige ohtlikumad pankranniku kohad. "Me ei vaata seda närviliselt, meile on mere protsessid teada," sõnas Lääne-Harju abivallavanem Erki Ruben. "Need protsessid juhtuvad ikka ootamatult, selleks ka need hoiatavad sildid, siin liikumisel peab olema ääretult ettevaatlik," lisas ta.

Hints selgitas, et pankrannik on hea maailma-ajaloo arhiiv ordoviitsiumi ja kambriumi ajastust. "Kogu see aja diapasoon selles 25 meetris on kuskil 50–60 miljonit aastat, mida me saame lugeda nagu ajaloo raamatut," rääkis ta.

Alumine kiht koosneb pudedast liivakivist. Järgmise kihi moodustab mudakivi ehk graptoliitargiliit või "must kilt", milles sisaldub Hintsi sõnul ka päris palju uraani. Selle peal on taaskord liivakivi, seekord rohekat värvi, mille annab kivile galukoniidi-nimeline mineraal. Ülemise kolmandiku moodustab aga lubjakivi.

Merre langev materjal purustatakse Hintsi sõnul ära ning lained kannavad selle kuskile mujale, kus tekib taas maad juurde.