X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

MTÜ Aasta Loom esindaja: peaksime teadma, kellega elupaika jagame

Foto: Remek Meel

MTÜ Aasta Loom esindaja ja loodusajakirjanik Helen Arusoo sõnul aitab tänavu juba 12. korda valitud aasta loom võidelda liigipimedusega ning tuletada meelde, kellega me eluruumi jagame. Ta lisas, et tähelepanu tasub pöörata ka sellele, kuidas me loomadest räägime.

Tänavuse aasta loom on saarmas. 1970. aastate keskel oli saarma ehk rahvakeeli utra arvukuskriis, kus arvatavalt oli alles ainult 300 isendit. Tänaseks on see tõusnud 2000 isendi peale. "Seda loetakse enam vähem heaks, aga ikkagi tahetakse seda poolveelist imetajat esile tõsta ja seiratakse. Tänavu palutakse siis ka huvilistel seires osaleda," ütles Arusoo Vikerraadio saates "Huvitaja".

"Kui vaadata Eesti imetajate levikuatlast, mis on kõigile avatud, siis on näha, et Eesti on peaaegu ühtlaselt vaatlusruutudega kaetud. Kõik vaatlused ei ole kindlasti ka sisse veel kantud. Jõgedel võib teda kenasti kohata. Seal hõivab ta paarikilomeetrisi lõike. Vahel võib isegi metsas vastu jalutada, kui ta rännakul on," selgitas Arusoo.

Aasta looma on valitud 2013. aastast ja saarmas on 12. aasta loom. Esimene oli hunt, kellest sai 2018. aastal ka rahvusloom. "Tänu temale see valimine hakkaski. Kõigepealt oli tunne, et see liigipimedus, nagu ökosemiootikud on öelnud, läks liiga pimedaks Eestis. See ei sobinud nii huvitava imetajaskonnaga riigile. Siis mõeldi, et kohe ei saa rahvuslooma valida. Prooviks enne aasta loomadega järgi, kas see üldse kõnetab kedagi," selgitas Arusoo.

Kõik aasta loomad on seni olnud imetajad. "Me oleme võtnud selle "looma" kõige kõnekeelsema nimetuse. Siiski on jäänud mingi uks ka lahti, et kui tahame, siis võime mõne mao võtta. Aga hetkel tundub, et inimeste südametele saab hõlpsamini ligi karvaste ja suurte silmadega loomadega. Kuna neid visiitkaarte ja saadikuid on vaja, siis mul on tunne, et mõistlikum on jääda imetajate juurde," leidis Arusoo.

Arusoo sõnul aitab loomade esiletõstmine aru saada, kes meiega veel eluruumi jagavad ja Eestis kohalikud on. "Sellest ei piisa, kui vaadata ainult loodusfilme, kus on läbisegi kõikide riikide loomad. Peaks ikkagi teadma, kellega me elupaika jagame, mis võrgustikus me elame ja selle jaoks ongi olemas aasta looma ning kõikide teiste elurühmagruppide nimetamine. Aasta sammal, aasta puu, aasta lind – neid on palju," ütles Arusoo.

Enne kui hunt sai aastaloomaks ja siis rahvusloomaks oli vaja tema kuvand rehabiliteerida. Sama käib näiteks merikotka ja teiste röövloomade kohta. "Röövlindude ja röövloomade lõplik hävitamine oli vägagi Nõukogude Liidu plaanimajanduse eesmärk. Kuidas majandada loodust ja kuidas tegelikke kohalikke hävitada," selgitas Arusoo ja lisas, et need negatiivne suhtumine jäi püsima.

"Neid kihte, kuidas me mõtleme, on nii palju, et sealt alt kaevata üles ja leida vanu märgisüsteeme ja suhtumisi maksab vaeva. Need pole lõplikult unustatud ja kadunud, aga võivad kaduda, kui kaob mälu. Nendes riikides, kus suurkiskjad on kadunud olnud mitusada aastat, on väga raske metsistada oma loodust, sest inimeste mälus ei ole enam oskust, kuidas elada koos suurkiskjaga. Kartused, hirmud ja vastuolek on väga suured," selgitas Arusoo ja rõõmustas, et meil sellist muret ei ole.

Liigipimedust aasta looma tegevusega veel päris seljatatud pole. "Me teeme mingis mõttes ka keelevalvet, et kuidas me loomadest räägime. On ju suur vahe, kas rääkida hundist kui mõrtsukast või kui kiskjast. Mitte, et vahel ei võiks vihaga öelda, et mis ta nüüd teinud on, aga võib-olla mitte avalikult ja suurelt. Mõista ikkagi, mis on loomulik ja looduslik. Sellepärast on sõnavalik ja mõistete täpsus oluline," rääkis Arusoo.

Ökoloogilises mõttes on tulevik Arusoo sõnul semiootiliste suhete korrastamise päralt. "Süvakihid, kus peame vaatame, mida me mõtleme ja mida ütleme. Siis teada saada, mida teised ütlevad. Samal ajal ei unusta kõiki teisi märke, mis on sellest kultuurist parasjagu väljas. Nendega peab ka hoidma suhet. /.../ Võib-olla just nimelt liigipimedus ongi seostatav mõttega, et meil ei ole kõik ühes kultuuriruumis käes," tõdes Arusoo.

"Kuskil on veel midagi. Me ei saa olla iseküllastunult oma inimkultuuris. /.../ Minu jaoks me elame nagu monokultuuris," naeris Arusoo.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor

Allikas: "Huvitaja", intervjueeris Priit Ennet

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: