X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jalmar Vabarna: muusikakoolis õppisin nooti, mitte muusikat

Foto: Kairit Leibold / ERR

Muusik ja laulukirjutaja meenutas, et klassikalist muusikat õppides on tihti mureks, et õpitakse nooti, mitte muusikat. Armastus muusika vastu lahvatas Vabarnas alles siis, kui etüüdid sai välja vahetada bänditegemise vastu.

Vabarna, kes on tänaseks esinenud enam kui 40 riigis üle maailma, muusikukarjäär algas 20 aastat tagasi, kui ta setomaal ansambliga Zetod seto rahvalaulude töötlusi tegema hakkas. Vabarna vanavanaema oli seto rahvalaulik Anne Vabarna, aga järeltulija ise vanavanaema laulmas kuulnud pole. Kuigi Vabarna usub, et mööda vereliini tulid temani ka Anne Vabarna rahvalaululembuse mõjud, siis tugevama müksu muusikuelu poole andis Vabarna ema, kes lapsi oma rahvalaulu lastekoori kaasas. "Ta ise juhendas lapsi ja minu juba pätist peale olin oma vanema venna ja õega alati kaasas mingites laagrites ja väljanäitustel," selgitas Vabarna Vikerraadio saates "Heli nälg."

Ka Vabarna onu oli muusik. "Täiesti bändimees. Minu teada isegi laulis mingil ajal Joalaga koos. Tegi erinevaid bände ja tema oli ka esimene, kes mulle esimesed akordid ja erinevaid Venemaalt pärit tehnikaid õpetas. Temaga sageli oli ka kooslaulmist, aga mitte väga mälestusväärselt," selgitas Vabarna.

Lapsepõlves kuulas Vabarna peamiselt vinüülide pealt Eesti muusikat. "Apelsin mängis, mul valged kõrvaklapid peas, mis ei olnud loomulikult ühendatud, tammusin ühelt jalalt teisele. Paksu metsa vahel oli põhiline lause, mis mu suust välja tuli," ütles Vabarna ja lisas, et mingeid rahvalaule kuulis ta juba ka siis, aga teravat mälestust ei ole.

Nooruses oli Vabarna ka aktiivne sportlane ja on isegi kahel korral käinud suusaorienteeriumise maailmameistrivõistlustel, kus ühel aastal õnnestus kätte saada ka 15. koht. Ala aitas valida Vabarna kodupaigas Värskas asuv orienteerumisklubi Peko. "Kõik lapsed Värska koolis pidid tegelema millegagi, millega seal siis parasjagu tegeleti. Orienteerumine oli üks ja muusika teine väga suur asi. Muud seal väga ei toimunudki tol ajal. Mingid huviringid kindlasti olid, aga ma ei mäleta kas ja mis täpsemalt," meenutas Vabarna ja lisas, et oma esimeseks spordialaks peab siiski lauatennist.

Kui Värskas 1990. aastate lõpus muusikakool avati, siis Vabarna sinna kohe ei läinud, sest pidas ennast ikkagi spordihingeks. "Kuniks siis olime isa ja vennaga Põlvas. Ma tean, et oli september ja ma nägin ühte jalgratast. Mul oli väike lapsepõlvetrauma sellest, et sõitsin vene jalgratastega kogu aeg. Mäletan, et jäin isegi orienteerumisklubi triatlonil viimaseks, sest pidin vene naisterahva jalgrattaga, mis ei liikunud edasi. /.../ Ütlesin isale, et kui ma selle käikudega GT endale saaks, siis ma lähen muusikakooli ka. Kauplesingi kuidagi välja ja pidingi minema," meenutas Vabarna ja lisas, et muusikakoolis käis ta hoolsalt, sest sinna sai rattaga sõita.

"Siis ma hakkasin klassikalist klaverit õppima ja lõpetasin muusikakooli samamoodi klassikalise pianistina. Võtsin veel lisa-aasta ka. Mäletan, et mul ei olnud mitte mingit pinget. Mul oli nii hea õpetaja, et ma õppisin megaraskeid teoseid ja hakkasin nutma ettemängimisel, kuigi mind ei hinnatud. Aga ma olin nii pühendunud ja nii pahane enda peale. Siis ma harjutasin mitu tundi ja järgmine kord mängisin ilusti. Õpingute suurim tagantjärele tarkus oli see, et ma õppisin nooti, mitte nii väga muusikat. See võib tihti klassikas juhtuda. Jääd maru nooti kinni, nii et ma ei mäleta täna ühtegi lugu peaaegu. Üldse klaverioskus on alla käinud," ütles Vabarna, kes tänaseks on pigem kitarrimängija.

Kitarrini ei jõudnud Vabarna muusikakoolis kohe, vaid esimese lisapillina hakkas ta hoopis akordionit õppima. "Seda ainult sellepärast, et mu naabril oli akordion. Kuigi hiljem tuli välja, et meil oli kodus nurgas kitarr ja ma lihtsalt ei märganud seda," nentis Vabarna. Lõpuks tuli klassikaaslastega mõte paluda muusikaõpetajal teha neile kitarriring. "Väga tore oli ja siis ma saingi aru, et mis ma seal naabri juures akordionit käin harjutamas, et äkki hakkan kitarri õppima. Siis ma onu käest sain näpunäiteid, mu ema oskas mängida," selgitas Vabarna.

Kitarriõpingud olid väikese kodukoha piiratud valikute tõttu samuti klassikalised. "Mul ei olnud nelja aasta jooksul ühtegi lugu, mis mulle reaalselt meeldiks. /.../ Ma tegelikult oskasin, aga ma olin lihtsalt nii laisk. Ma enne tundi kordasin. Okei, tuli välja, tegin jälle oma etüüdi ära ja nii oligi. Kuniks hakkasime bändi tegema. Kultuurikeskuse juhatajal tuli mõte, et seto poistel võiks oma bänd olla, et rahvalaule töödelda," meenutas Vabarna.

Ansamblit tuli juhendama Kristjan Priks, kes oli Vabarna kolme aastaga võrreldes kitarri õppinud poole vähem aega, aga mängis paremini. "Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on. Sain aru, et õpetamismetoodikad ja õppimisoskused on ka asjad, millega tuleb arvestada ja kui ta selgitas, et harmoonia võib üles ja allapoole minna, siis oli minu jaoks plahvatus toimunud ja siis ma hakkasin muusikat armastama niimoodi, et paar aastat hiljem ma jätsin spordi," selgitas Vabarna.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor

Allikas: "Heli nälg", intervjueeris Andres Oja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: