X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Toompere: pillimäng lohutab, rõõmustab, viib mõtted mujale ja annab jõudu

Foto: Piret Kooli/ERR

Iseõppinud karmoškamängijad Harriet Toompere ja Ülle Kaljuste rääkisid "Päevatee" saates, kuidas nad pillimängu juurde jõudsid ning miks just karmoška lohutab, rõõmustab, viib mõtted mujale ja annab jõudu.

"Ma hakkasin uurima oma setu juuri ja tundus, et läbi muusika saan ma sinna eriti lähedale. Käisin Setumaal ringi ja kõik, nii väikesed lapsed kui ka taadid-memmed mängisid karmoškat ja kõik ütlesid, et ah, see on nii lihtne pill," ütles Harriet Toompere. "Tahtsingi hakata õppima. Aasta enne koroonat sain pilli."

"Mul läheb pilli õppimine väga aeglaselt. Ma poolteist aastat ei suutnud üldse kahte kätt korraga mängida. Esitasin lugusid niimoodi, et kõigepealt ma mängin viisi osa ja siis mängin bassi. Ja siis pange see oma peas kokku," naeris Toompere. "Tänu koroonale hakkasin neid käsi kokku saama, sest siis oli aega lõpmatult harjutada. Aga veel on raskusi pilli mängimisega samal ajal suhelda või laulda. See on nüüd järgmine aste. Sest kui keegi on tulnud midagi küsima, siis ma olen pidanud pilliloo pooleli jätma, ära vastama ja siis edasi mängima."

"Me oleme oma soovidega õpetaja juurde läinud, et mida me oleme tahtnud mängida. Kõiki lugusid ei saa meie pillidega mängida. Meil on G-duuri karmoškad," ütles Ülle Kaljuste.

"Duo sai meist nii, et Iti harjutas oma garderoobis karmoškat ja mul tekkis tahtmine, et ma tahan ka, nii et Iti järgi tuli tahtmine," ütles Kaljuste.

"Meil on pikaajaline sõprus, jõudsime samal ajal Draamateatrisse," meenutas Toompere. "Esimene töö teatris oli meil koos, "Mao tee kalju peal", ja üldse sattusime algusest peale palju ühistesse lavastustesse, sealt hakkasid need jutulõngad pihta. Me käime koos seenel. Me oleme autotulede valgel ka kell kolm öösel seenel käinud. Juba aastaid käime ka taliujumas."

"Minu pilli järgi on olnud üpris keeruline tantsida," ütles Toompere. "Sest tantsijad on pidanud olema valmis äkitselt rütmi aeglustama või stoppe hoidma, need on improvisatsioontantsud."

"Mina olen kuus aastat Nõmme Muusikakoolis klaverit õppinud, aga mulle see üldse ei meeldinud ja sain lõpuks oma tahtmise ja tulin koolist ära, aga sellest oli hiljem muidugi väga kahju. Õpetajad mul kogu aeg vahetusid ja see oli raske," meenutas Kaljuste. "Aga sellest kuuest aastast on ka ikka olnud kasu, et midagi ma ikka jagan."

"Mina olen muusikas täitsa null," naeris Toompere. "See on esimene pill, mida ma hakkasin üle 40-aastasena mängima. Võib öelda küll, et see on seotud kriisiga. Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi ja lendas pesast välja ja ma ei teadnud endast seda oodata, et ma olen selline kanaema ja mulle mõjus see väga rängalt. Tundus, et kõik kuidagi pudenes näppude vahelt, et kes ma siis üldse olen, mul tekkis identiteedi kriis, tänu millele ma hakkasingi oma juuri otsima. Kriis tegelikult avab sulle uusi uksi."

"Ülle kirjutab väga hästi laulusõnu. Kui Kaie Mihkelsonil tuli sünnipäev, siis hakkasin talle laulusõnu kirjutama, teadsin, et tal on üks lemmiklaul. Et õpiks selle ära ja laulame talle seda. Läksime stuudiosse siis lindistama ja Ülle parandas seal veel laulusõnu," ütles Toompere. "Laulsime Kaiele seda "Theatrumi" etenduse lõppedes, kui ta lavale kummardama tuli. See oli regilaul, kutsusime ka publikut kaasa laulma. Siis tuli järgmine sünnipäev ja nüüd Ülle ongi nüüd meil sõnade kirjutaja."

"See taliujujate grupp on meil nii homogeenne grupp," ütles Kaljuste. "Hakkas tunduma, et kui ühel juba on laul, siis teised peavad ka saama. Nüüd on kõikidele laulud valmis tehtud."

"Selle pilliga on nii, et tõmbad paar bassi ja juba on tuju hea, ja on selline tunne, et tuba on pidu täis, kuigi oled üksinda ja natuke aega tagasi alles närisid rätikunurka ja võib olla isegi pillisid," ütles Toompere.

"See koroona-aeg ongi olnud üks suur üllatamine," meenutas Kaljuste. "Me oleme erinevaid üllatusi välja mõelnud. Oleme karmoškat mänginud akna taga, puu otsas, tõstuki peal, matustel."

"Ma mängisin Maria Klensakaja matuserongis ja hauaplatsil," meenutas Kaljuste. "Mina mängisin Aleksander Eelmaa matustel," meenutas Toompere.

"Minu aastavahetuse traditsiooniks on kindlasti õnnetina valamine," ütles Toompere.

"Mina koristan vana-aastaõhtul korteri ära," ütles Kaljuste. "Ma tahan, et mul oleks teadmine, et mul on puhas kodu. Kindlasti peab olema toit lauale jäetud ja muidu ikka kadunud Maria Klenskaja helistas ja ütles, mida vana-aastaõhtul selga panna ja mida süüa. Nüüd teda enam ei ole ja ei teagi, kust seda infot saada."

Toimetaja: Annika Remmel

Allikas: "Päevatee", intervjueeris Piret Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: