"Nõukogude sogas oli see lihtsalt üks hea võimalus teha bändi ja ära elada nii, et sind kinni ei panda," meenutas Mikk Targo, kes mängis ansamblis Vitamiin aastatel 1977-1979 ja 1980-1989.

"Kippusin laulma, aga Sõlg ei kannatanud enda kõrval kedagi laulmas," ütles Raul Sepper, kes mängis Oleg Sõle bändis "Polyphon" basskitarri ja sai 1975. aastal sealt kinga. "Kui ma "Polyphonist" ära sain, siis andsin endale tõotuse, et küll ma selle Reinu sul siit ära vean."

"Glamuurbändi "Polyphon" lõppfaas oli selline, et Sõlg hakkas kirjutama mingeid arusaamatuid lugusid nagu "Kägu", "Tore öö" ja "Liisa", mis minu jaoks olid suht süldilood," ütles Rein Laaneorg, kes oli ansamblis Vitamiin algusest lõpuni.

"Bänd "Halloo" läks sellepärast laiali, et inimesed käisid tööl," meenutas Jüri Mitt, ansambli "Halloo" eestvedaja ja trummar ning Vitamiini mänedžer aastatel 1977-1984. "Kui ma leppisin mõne mängu kokku, siis ma kunagi ei teadnud, kes mul sinna bussi kogunevad. Laaneorg ütles mulle, et mul on professionaalsed pillimehed olemas."

"Ilma Mitita poleks seda ansamblit olnud," ütles Laaneorg. "Ta oli selle bändi looja, ta oli A ja O, andis meile riided, leidis laulud. Ta oli Eesti esimene mänedžer."

"Kuidas sa paned bändile nime?" ütles Mitt, kellele tuli vitamiini nimi pähe "Tervise ABC" raamatut sirvides. "Peaks olema eestipärane nimi. Ma ei mõelnud ette, et Vitamiin saab nii kuulsaks, et võivad Venemaale kontserte andma minna. Pärast sain aru, et see oli hea nimi."

"Mingi eriline fenomen on Joel Steinfeldtis," ütles Peeter Vähi, "Tema lood jäid meelde ja meeldisid inimestele alates väikestest lastest kuni raugaeas inimesteni. Lihtsuses peitub geniaalsus ja Joel on muidugi läbinisti aus oma loomingus. See on lapselik siirus, millega ta oma muusikat teeb. Ma võtan Joeli ees mütsi maha."

"Tööd oli üle mõistuse palju," meenutas Targo aega, kui bänd käis esinemas kolhoosides ja sovhoosides. "Mis tähendas seda, et kõik need kolhoosid ja sovhoosid tuli muusikaliselt ära teenendada ehk siis tuli sülti mängida. Maksti hästi ja sellist tunnet küll ei olnud, et paneks näpud kurku, et ei taha enam."

"Ma ei mäleta enam, kus, aga kuskil nägime Anne Veskit laulmas," meenutas Vähi. "Meile tundus, et temas on potentsiaali ja temast võiks saada staarlaulja. Ta ei olnud seda siis veel. Mäletan, et sattusin temaga kokku Estonia kontserdisaali välisukse juures ja ütlesin talle, et tule meie bändi."

"Ma laulsin siis ansamblis Mobile ja sõitsime juba Venemaa avarustes ringi ning minu abikaasale Jaak Veskile see ei meeldinud ja ta tahtis, et ma jääksin kodusemaks," meenutas Anne Veski, kes laulis bändis aastatel 1979-1981. "Mäletan, et kui läksin oma vennale ütlema, et ma lähen Mobilest ära Vitamiini, siis mul süda ikka valutas, aga Vitamiin oli sel ajal juba populaarne ansambel ja see oli ikka väike ahvatlus ka."

"Masinavärk läks kohe käima," meenutas Anne Veski. "Mitil oli lugude peale hea nina, Jaak Veski oskas hästi eestikeelseid sõnu teha, lugu sai kohe salvestatud ja kui sa ikka oled "Reklaamiklubis", siis minu arvates kõik järgmisel päeval teadsid, et on olemas Vitamiin ja Anne Veski."

"Meile tekkis uus basskitarrist kõrvale," meenutas Laaneorg. "Kulno Luht oli toona "Tallinnfilmi" joonisfilmi direktor ja käisin teda seal moosimas kuu aega iga päev."

"Keegi tuli mulle linnas vastu ja küsis, kas vastab tõele, et sa enam Vitamiinis ei esine. Ma helistasin kohe Mitile ja küsisin," meenutas Sepper. "Mitt natuke kokutas ja ütles, et vastab küll tõele, et sa enam bändis ei mängi. Vitamiinist lahkumine oli minu jaoks ikka väga valus."

"Keda võtta Rauli asemele?" meenutas Mitt. "Kenamat kui Raul ei ole ju saada ja siis keegi ütles, et lähme restorani "Kungla", kus laulab Mait Maltis."

"See võib olla vaatajate jaoks ootamatu, sest me teame Mait Maltist tänase päevani, et ta on võib olla rohkem vanemate inimeste lembelaulik ja ei seostu rokiga, aga väljaspool Eestit oli tal ikkagi retroülikond seljas, kidra kaelas, enamasti tegi tukaga soengu ja teda võeti vastu kui rokkstaari," meenutas Vähi.

"Tegin seal kõiksugu trikke, küll ma viskasin saltot, tegin spagaati, kiskusin pintsaku seljast, aga see kõik oli tol ajal ju ulme," ütles Mait Maltis, kes oli bändis aastatel 1980-1984.

Tallinna olümpia-aasta oli Vitamiini jaoks eriliselt edukas, sest nii ajakirja "Noorus" lugejad kui raadio soovisaate kuulajad hääletasid bändi Rock Hoteli ja Fixi ees parimaks.

"Arvasin siis, et ma olen nii kõva vend, panin portfelli "Vana Tallinnat" täis ja läksin heliplaadifirmasse "Meloodia"," meenutas Mitt. "Kuna bändil ühtegi venekeelset lugu ei olnud, kirjutati plaadiümbrisele, et rock`n`roll on Eesti rahvamuusika. Esimese plaadi tiraaž oli viis miljonit."

"Igal juhul need plaadid olid oodatud ja pärast plaadi ilmumist oli kontserdipakkumisi nii palju rohkem kui me iialgi ära oleksime suutnud teha, nii et meil puudus vajadus publiku ees lipitseda ja selle tõttu võisime juba tükk aega teha sellist muusikat nagu ise tahtsime."

"Olime Lõuna-Eestis jälle järjekordses kolhoosis esinemas," meenutas Laaneorg viimast korda, mil ta Anne Veskit Vitamiinis laulmas nägi. "Ööbimiseks anti meile kolhoosiesimehe kontor. Mitil olid alati magamiskotid kaasas ja Anne sai privaatruumi esimehe pika kontorilaua all. Teised magasid lihtsalt nurkades. Hommikul kell kümme lüüakse jalaga uks lahti ja silmanurgast näen, et sisse astub Benno Beltšikov, kes vaatab suurte silmadega ringi ja kui ta lõpuks nägi, et laua all oli tema printsess, kes oligi sel hetkel Eesti parim esilaulja, siis see printsess lihtsalt lohistati autosse ja ükski kokkulepe midagi enam ei lugenud ja läinud ta oli. Aga sealt algas Anne uus tähelend."

"Alguses võttis see jalad alt ära, sest pool repertuaari sõitis korraga ära," meenutas Mitt. "Aga mis sa teed, kui armastus tuleb peale. Me ei saanud ju hakata "Roosiaeda" laulma. Kes seda laulaks? Maltis või?"

"Ütlesin Länikule, et meil juba oli üks hea laulja, kes oli blond, aga sinul värvime juuksed tumedaks. Ütlesin, et sinust saab Eesti oma Kim Wilde. Marju oli sellega nõus," meenutas Mitt. "Ise mõtlesin, et publik ei tohi Anne Veskiga segamini ajada."

"Siis tekkis liit Marju ja Miku vahel ja kui sa näed, et ansamblist osa hakkab tegema kõrvalt oma asju, mis hakkas juba ansambli tööd segama, siis nemad läksid oma teed," ütles Laaneorg.

"Mitt osaks bändiasju väga hästi ajada Eestis, aga Venemaal asjade ajamine oli tema jaoks võõras maailm," meenutas Laaneorg Miti lahkumist Vitamiinist.

"Mäletan, kui tulime ühelt väga edukalt kontsereisilt Kamtšatkalt tagasi ja piloodilt tuli telefonogramm, et meie puhkus on edasi lükatud ja bänd pidi minema esinema Tšernobõli," meenutas Aivar Mäe, sest hiljuti oli seal toimunud tuumakatastroof. "Mäletan, kuidas me kõik sealt lennukilt jooksu panime, üle aia takso peale ja ruttu minema, aga meid kõiki püüti kinni ja valikuid ei olnud. Öeldi, kas kuus päeva laulu või kuus kuud labidat. Need olid valikud."

"Allakäik algas 1988. aastal ja põhjus ei olnud muusikaline ega kunstiline. Kindlasti ei olnud probleem bändis. Õhus oli väga udune eelaimdus Nõukogude Liidu lagunemisest. Aeg ajalt öeldi publiku poolt meile isegi "Neetud fašistid!" meenutas Vähi. "See tingis kontserdielu lõpu. Mul on hea meel, et minu elus on kümme või üksteist aastat selline periood olnud. Ma ei oleks tahtnud, et see oleks pikem, aga ma olen selle eest saatusele tänulik."