"Kui inimese hing on haige, siis sa ei hakka väga väitlema selle üle, et hinge pole olemas," kommenteeris Risti koguduse õpetaja Annika Laats olukorda, kuidas paljud ateistid lõpuks ikkagi kirikuukse üles leiavad. "Sa lihtsalt tunned, et hing on haige ja vajad hingehoidjat. Meie küll kuskile piiri ei tõmba, kes on usklik ja kes ei ole. Kes iganes võib tulla ja rääkida. See on koosotsimine ja arutlemine. Inimesed saavad üha enam aru sellest, et pealispindse liuglemise keskel on vahel vaja vaadata ka sügavamale. Oluline on, et me ei ootaks ära, kui põhi täiesti käes juba on ja silme ees täiesti must, vaid tuleksime natuke varem."

Väärtustame rohkem elu ja inimesi enda ümber

"Loodan, et aina rohkem ja rohkem taipame üksteist väärtustada. Me oleme kallist hinda maksnud väga paljude inimeste näol, kes on läinud, keda me pole märganud," pani Laats südamele. "Need asjad siiski panevad järele mõtlema, et ehk ma ikka saan oma ligimesele mingilgi kombel olla toeks ja aidata tal mõõnaperioodid vastu pidada, kui ta ise enam ei jaksa. Suunata ja julgustada abi otsima."

"Ma siiski usun, et hakkame mõtlema ka organisatsioonides selle peale, et me ei saa iseennast ja oma kaaslasi piitsutada olema nii meeletult tubli, veel ja veel pingutama. Ka nende hirmutavate sündmuste valgel, mis maailmas sünnivad, ehk hakkame rohkem väärtustama elu ja inimest enda ümber."

Vahel tuleb vaadata asju teise nurga alt

Laats pani inimestele, kes tunnevad end jõulupühade ajal üksildasena, südamele, et võib olla on üksilduses võimalus erilisel kombel mõelda sellele, miks üldse on jõulud. "Jõulud ei ole ju sellepärast, et on tohutu seltskond koos ja melu. Kui me mõtleme jõulusündmusele, siis võrdlemisi üksildane oli seal Petlemmas, kui jumal sai inimeseks. See oli võrdlemisi vaene koht ja küllap ka üsna pime," ütles Laats. "Ja seal tuleb jumal inimese ligi. Mitte keegi ei ole praegu päriselt üksi. Jumala ligidus on eriliselt tajutav seal, kus inimene ennast üksi tunneb. See jumal, kes armastab ja hoolib. Tunneb inimest ja tahab teda aidata. Võib olla on seal isegi eelis, võrreldes suure pühade meluga."

"Saab mõelda selle üle, mis päriselt oluline on. See on võimalus vaikuses saada inimesemaks," lisas Laats. "See võib kõlada osatamisena selle jaoks, kes kannatab sügavalt üksinduse all, aga võib olla on võimalik vahel vaadata asju natuke teise nurga alt ja kogeda midagi sügavamat, valgust ja varju, helisid vaikuses. Kuidas keegi seda nimetab – jumal, elu, kõiksus, loodus, mets, erinevad hääled – selles on oma võrratu võlu."

Kõik, mida teisele teeme, tuleme meile endile õnnistusena tagasi

"Mind on võlunud need hetked, kui inimene tuleb ja tahab arutleda, kõneleda, mõelda asjade üle, otsida koos," ütles Laats. "Ma väga hea meelega kõnnin kaasa ja kuulan, mida teine inimene näeb ja kuidas mõtleb. Selle kaudu me saamegi inimeseks, et me kuulame üksteist, kusagil läheb lambike põlema, et ahhaa, ka nii saab mõtelda. Me ei tohiks leppida ainult argiste, kiireloomuliste asjadega. Meil on vaja vaadata elus sügavamale. See aitab leida hingepidet ja me ei tohiks sellega oodata väga raskete aegadeni. Nii nagu me peame kogu aeg tegelema oma füüsisega. Kõik see, mis ma teisele teen, tuleb inimesele endale õnnistusena tagasi."

Hingehoidjad on lastehaiglas lapsevanemate teekaaslasteks

"Selleks, et lapse hing oleks hoitud, on vaja, et vanemate hing oleks hoitud," ütles Laats töö kohta, mida ta teeb Tallinna Lastehaigla hingehoidjana. "Laps ise ei muretse oma haiguse ega oma kaduvuse pärast. Nad näevad oma vanemate muret, ärevust ja hirmu ja see on see, mis neid rööpast välja viib. Meie hingehoidjatena oleme lapsevanematele teekaaslasteks, et neil oleks, kellega rääkida, millest nad läbi käivad, mis on selles olukorras nende lootused ja hirmud, pettumused ja küsimused. Saame nii natuke kergendada ka arstide töökoormat, et nad saaksid oma põhitööle ehk ravimisele keskenduda. Me püüame vaadata peret tervikuna."

"Kurbust ei saa lihtsalt minema pühkida. On olukordi, mis on tõesti väga valusad ja rasked ning neist tuleb läbi minna. See on suur viga, kui me ütleme inimesele lihtsalt, et hakka positiivselt mõtlema. " ütles Laats. "Lähme sellest kurbusest läbi, kaotamata usku, et ees seisab parem päev. Ära jäta ennast unarusse, pea meeles, et sina oled väärtuslik. Sa oled väga-väga oluline. Kurbust on vaja ka välja rääkida. Sõnastada ära, mis on see, mis teeb praegu haiget. Mitte hakata rääkima, mis maailmas valesti on, vaid mis on see, mis just praegu mulle haiget teeb. Ja siis vähehaaval ja kannatlikult sellest läbi minna, kuni pisitasa hakkabki minema valgemaks."