"Kui me räägime kolmikute sünnist, siis nende elu algus tõepoolest oli väga habras. Tegelikult juba sellest hetkest, kui me saime teada, et meile sünnib kolm last korraga, siis samal hetkel tegelikult ka arst andis konkreetseid soovitusi, et see ei ole uudis, millega ma soovitan teil kohe minna oma lähedasi üllatama, sest väga suure tõenäosusega neid lapsi sünni sellepärast, et kolmikrasedus on äärmiselt kõrge riskiastmega," meenutas Kadri.

"Kahjuks tõesti loodus võib otsustada nii, et nad sünnivad liiga palju enne aega, et nad ei saagi elule võimalust. Kui nad 29. rasedusnädalal sündisid, siis meie jaoks ju see enneaegsus ei olnud ootamatu. Kui sageli tervitavad pered enneaegset last kuidagi ootamatult, siis mitmiksünni puhul on see oodatud," selgitas Kadri.

Kuigi see üllatus ei olnud, siis kõigeks, mis ootab ees siis, kui lapsed sünnivad mitu nädalat varem, end siiski valmis ei oska panna. "Kas läheme siit kõigi kolmega koju? Mis tulevik toob? Kas on ka selliseid pikemaid ja püsivaid tervisekahjustusi?" selgitas Kadri tekkinud mõtteid ja lisas, et esimesed paar aastat olid emotsionaalses mõttes haprad.

Kuigi Kadri oli kindel, et meedikud annavad endast parima, tundis ta tohutut puudust inimesest, kes oskaks raskel hetkel lihtsalt kuulata ja kaasa rääkida.
"12 aastat tagasi ei olnud selliseid tugivõrgustike nagu täna on võimalik leida —enneaegsete laste kogukond, kogemusnõustajad haiglates. Ma teadsin ja olin ju sellest kuulnud, et lapsed sünnivad enneaegselt, aga mida see tähendab, seda ma ei teadnud. Ehk siis sa natukene otsid ja hangid seda infot enda jaoks internetiavarustest. Loed lugusid, mis ei ole alati toredad ja hea lõpuga. Selle kõigega sa ju tegelikult marineerud seal ja mõtled, et kuidas meiega läheb," tõdes Kadri.

Kadri tõi ka välja, et kui enneaegselt sünnib kolm last, siis tegelikult on iga ühega erinev lugu. "Nendel kõigil olid erinevad päevad. Kui üks päev oli kõigil hästi, siis järgmine päev võis olla kellelgi kehvasti ja vajas mingil teemal kiiret sekkumist. Oli ka väga hapraid momente, kriitilisi hetki. Minu jaoks parim sõna, mida ma haiglas päeva jooksul kuulsin, oli see, et täna on kõik stabiilne", ütles Kadri.

"Tahad ju kuulda, et on hästi, aga seda sõna ma ei kuulnud väga sageli, sest et see on väga optimistlik. See stabiilne kõlab ikkagi väga sellise keskpärase hinnanguna, eks ole. Aga haiglas õpib ka seda meditsiinilist eripära tundma, et see tegelikult ongi positiivne hinnang sinu lapsele arsti poolt. Nii et neid lubadusi ei saagi anda. Ka haigla personal mitte," nentis Kadri.

Laste enneaegne sünd on suureks proovikiviks ka paarisuhtele ning eriti ajal, mil Kadri sünnitas, sest siis ei olnud võimalust, et ka isa viibib haiglas ja pere püsiks koos. "Täna on haiglates peretoad, kus pered saavad koos olla. Isegi pere teisi lapsi lubatakse lähedale. Meil seda võimalust ei olnud. /.../ Isa rutiin ju pidi jätkuma. Ta oli meist eraldatud, mures. Ta sai küll külastada, aga tegelikult mina ei näinud, mida tema läbi tegi.

Lisaks isale jäävad infota ja oma muredega üksi ka vanavanemad ja ülejäänud pere, kelle puhul ema peab hoolitsema, et kõik oleksid informeeritud ja uskuma kõigi eest. "Sealt tuleb vanematele ka selline vastutus, et meie ei tohi kuidagi usku kaotada. Isegi, kui meil on väga vaprad hetked. Sest mis siis teised veel teevad? Siis pean hakkama neid ka veel püsti hoidma ja lohutama. /.../ Tegelikult ei oska ka lähedased sellega toime tulla. Ei tea, kuidas perekonda toetada. Kardetakse, et öeldakse midagi, mis ei sobi ja ei teata, mis lastest saab. Väga palju on haprust, millele isegi ei mõtle," selgitas Kadri.

Oma väga isikliku kolmekordse kogemusega Kadri on ka ise aastaid sarnasesse olukorda sattunud, peresid ära kuulanud ja läbi elatut jaganud. Ikka selleks, et anda seda nii vajalikku lootust. "Kui ma mõtlen nendele vestlustele, siis ma võikski öelda, et nad vajavad seda ellujäämise eeskuju. Mitte keegi ei saa rääkida, mis tulevik toob. Need lood on nii erinevad. Mina ei saa minna seda lubadust viima, et kõik läheb hästi. Aga saan olla just nimelt see näide, kes on seda kogenud," ütles Kadri.

Kui öeldakse, et enneaegsetega kaasneb väga palju muresid ja südamevalu, siis viie poja ema Kadri on oma rännakust koos lastega ka palju rõõmu tundnud. "Ma mäletan, et esimese lapsega oli tohutu võistlus. Olin noor ema esimese lapsega ja noorte emade vahel on palju omavahelist võrdlemist. Tunned, et väga oodatakse, et sinu laps areneks kiiresti. /.../ Kolmikutega oli huvitav see, et sa ei oodanud mitte midagi. Lihtsalt rõõmustasid kõige üle, mis tuleb. Ma ei tea, millal neil hambad tulid, mul ei ole mitte midagi üles kirjutatud. Ma lihtsalt tean, et olin õnnelik kõige üle, mis tuli," lausus Kadri.

"See tegelikult teeb väga õnnelikuks, et nad on terved. Nad on sportlikud, nad on tublid, nad on sotsiaalsed, rõõmsad. Ma päriselt iga päev rõõmustan. Isegi, kui mul on neid loomulikke vihahetki ja neid hetk, et ma enam ei jaksa, siis tuleb väga ruttu arusaamine — Kadri, kõik on hästi."