Agne Kurrikoff-Hermani sõnul ei saa suvist laulu- ja tantsupidu kindla peale minekuna võtta. "Ikkagi võtame seda suuremalt ja selleks, et see puudutaks kõiki, et läheks korda, selleks on pikk teekond. Ja see pikk teekond koosneb väga paljudest erinevatest osistest, mis omavahel peavad klappima saama, et sünniks see, mida pidu seal väljaku peal öelda soovib," selgitas Kurrikoff.

Agne juhatab teiste hulgas tantsuansamblit Sõprus ja korraldas suurt pidu, aga kodus on tal ka neli tütart ja mees. Suurele koormusele vaatamata mõistab pere Agne kirge. "Minu pere juba ammu teab, mis mind teeb selliseks, nagu ma olen. Ja kui see osis minult ära võtta, siis tõenäoliselt ma ei oleks see inimene, kellega koos me siin iga päev kasvame ja kellega Indrek kunagi tutvus ja koos pere looma hakkas. Ega see ei ole alati kerge olnud," tõdes Kurrikoff-Herman.

"Muidugi on olnud hetki, kus kiiretel aegadel on kaalukausil, et kuhu poole see nagu kaldub. Kõiki asju ei saa alati kokku panna ja ma väga selgelt mõistan, et tants ei saa alati ümber minu käia ka meie pereelus. Kõik neli kallist last on omaette isiksused. Nad on oma mõtete ja tunnetega, nad vajavad mind kui ema," selgitas ta.

Kui lauale ilmus tantsupidu, siis avastas Agne Eesti tantsuga tegelemise ja selle südames hoidmise põlemises ka endale üllatuseks arusaama, millise vastutuse ta valdkonna eest võtab, aga ka küsimuse, et millise pöörde see paneb tema pereelule ning kuidas see kõik kokku panna.

Abikaasa Indrek Herman mäletab hästi päeva, kui Agne talle ütles, et temast saab tantsupeo üldjuht. "Tema jaoks oli see väga uhke päev, sest kui keegi on mingisuguse asja fanaatik, siis Agne kindlasti on oma eluala paadunud fänn.
Ma teadsin ka, et üks kord see tuleb. See lihtsalt tuleb vääramatu jõuga. Kui inimene nii pühendunult ja andunult mingi asjaga tegeleb, siis peab see päev kätte jõudma, kui talle selline pakkumine tehakse," selgitas Herman.

Indreku sõnul ei olnud see üldse keeruline ja juba imikueast saati on nad laste eest hoolitsenud vahetustega. "Üks tuleb ja teine läheb. Mõnes mõttes on see ka väga tore. Mõlemad tegelevad sellega, mis neile meeldib, mida nad armastavad ja nii ei saa ka üksteisest nagu kõrini saada, sest nädalavahetustel on tihtilugu mul töö. Agnel on valdavalt nädala sees töö. Suvel on mul hästi-hästi-hästi töine, kui ei ole mingeid suuremaid tantsupidusid, siis on Agnel ja lastel vaba olemine. Saabub talv, läheb Agnel väga töiseks, tantsutunnid ja nii, siis olen mina jälle vabama käigu peal ja saan võtta tagala enda peale," selgitas Herman.

Lastele rahvatantsu tutvustades ei alusta Agne kunagi sammudest vaid tundest, et selles, mida tehakse, on midagi erilist. "See on midagi meie väga oma, see on meie oma. See on meie oma viis seda tantsu hoida, Eestit hoida. Olen alati arvanud, olgu need sammud võib-olla teinekord vähe viletsamalt tantsitud, aga oluline on see tunne ja mõte, miks suur ja väike inimene seda teevad, sest enda sees ma vahel isegi kardan seda pakitsust, mis mul seoses Eesti ja Eesti rahvatantsuga on. Seda on väga-väga palju. Ma täielikult põlen selle sees, heas mõttes. Ilmselt sealt on tulnud ka see, et mul on väga oluline anda edasi just seda tunnet," selgitas Agne.

Agne meenutas ka olukorda kui tuli väiksemate tantsijatega kätte aeg, mil tuli selga panna rahvariided. Kui üks patsidega tüdruk teatas, et tema nii hirmsaid riideid selga panna ei taha, siis esimese hetkega käis Agne südamest läbi välgunool, siis üpris kiiresti sai ta aru, et see siiras tunnistus väikese inimese poolt on oluline märk temale endale õpetajana ja nüüd tuleb rääkida, mis see on, mida kantakse ja mis tunnet me nendega nii eestlaste kui inimestena kanname.

Kuigi rahvatants abikaasa kireks pole, siis mõistab ta seda täielikult ja väga austab sellega tegelevate inimeste pühendumust. "Aga see ei ole. Tema saab aru. Mina ei peagi kõigest aru saama," arvas Herman, kes ise tegeleb seiklusturismiga.

Tantsupeol ilusate mustrite tegemiseks tuleb hoida kellelgi käest kinni. Agne sõnul on see üks olulisemaid asju, kuidas endale kallist Eestit hoida. "See käest kinni hoidmine on nagu meie relv. Aga kuidas seda teha nii et, et see tunne jätkuks peale pidu, kas tuleme siis laulukaare alt või Kalevi staadionilt käes kinni hoides. See on muidugi keerulisem. Ma arvan, et selle poole püüelda, tulebki teha seda väga suure südamega. Et see jõuaks inimeste hingeni, et see muudaks nende sees seda poolt," selgitas Agne.

"See on igaühe isiklik ja südame asi, aga et kuidas jõuda nagu kõikide südamesse, nii et see pidu kasvõi natukenegi liigutab neid sinnapoole, et inimene tunneb, et ta tahab hoida käest kinni ka peale seda, kui see pidu seal väljakul lõpeb," ütles ta.