Naistevastane vägivald on meie kultuuriareaali üks vanimaid traditsioone. Läänemeresoome eepos "Kalevala" pühendas näiteks terve lehekülje naisepeksu õpetamisele. Kokkuvõttes, kui mõrsja sõna ei kuula, too metsast vitsad, aga tee seda salaja, et naabrid ei näeks, löö koduseinte vahel, et kuulda ei oleks ja löö sinna kuhu naabritele pärast kätte ei paistaks. See on tõesti peen kunst, mis on pärandunud tuhandeid aastaid põlvest põlve ja kandub kahtlemata edasi meie traditsiooniliste väärtuste eest seisjate seas.

Keiu Virro toob välja enda hiljuti Levilas avaldatud artiklis, et peresisene vägivald on miski, mis ei tunnista hariduslikku ega majanduslikku seisukorda. Peksavad nii advokaadid, autojuhid, ajakirjanikud, agronoomid, arhitektid, abilinnapead kui ka arstid ja ma olen alles "a" tähe peal.

Selle aasta esimese üheksa kuu statistika registreeriti lähisuhtevägivalla juhtumeid üle 8000, politsei sai ligi 30 lähisuhtevägivalla teadet päevas. 40 protsendiga juhtumitest olid seotud lapsed. Vägivallatsejatest üle 50 protsendi olid joobes. Teadaolevaid tapmiskatseid on olnud kuus ja see on see 20 protsenti lähisuhtevägivallast, mida raporteeritakse.

Koduvägivald on tõepoolest kogu meie Eesti ühiskonda ühendav Eesti lugu, suur narratiiv, mida oleme otsinud ja mis toob jõuludeks kokku mõlemad Eestid: linna ja maa, doktorikraadi ja kutseharidusega inimese, talvepealinna ja peksupealinna.

Me teame, et trauma võib kanduda üle põlvest põlve. Eestlaste elulugudest joonistub välja muster teise maailmasõja poolt traumeeritud isadest, kes olid karmid oma poegade vastu, kellest said alkohoolikud, kelle lastest said omakorda depressiivikud. Emaliini pidi on sellist vägivalla edasipärandamist avanud oma hiljutistes raamatutes näiteks Lilli Luuk ja Caroline Pihelgas. Kordub üks ja seesama stsenaarium – vägivald sünnitab vägivalda.

See on üks põhjus, miks peaks perevägivalda kindlasti raporteerima ja sellesse varakult sekkuma. See paneb mõtlema, kuidas mõjutavad praegune Venemaa sõda Ukrainas ja Iisraeli-Hamasi sõda inimesi veel 60 aasta pärast.

Aasta jooksul on välja toodud, et meie ühiskondlik foon on vägivaldne, seda eriti kõrgemal tasandil. Märtsis kirjutas Vilja Kiisler Müürilehes, et verbaalsest vägivallast on saanud meie poliitikas argipäev. Kui selliseid asju sallitakse kõrgemal tasandil, siis sallitakse seda lihtsamini ka kodudes.

Juriidiliselt on viimasel ajal probleemiks olnud kohtuotsused, kus vägistajate süü ei leia tõendust, kuna ei suudeta tuvastada märke vastuhakust või tõendust, et ohver ei olnud vahekorraga nõus. On raske näha, kuidas neid mustreid murda. Üks võimalus selleks oleks n-n nõusolekuseadus, mis pööraks fookuse sellele, et tõendatud peaks olema nõusolek, ja et vaikimine on nõusoleku mitte andmine.

Vägistamise definitsioon hõlmaks seljuhul igasugust tahtevastast vahekorda. Enamikes Lääne-Euroopa riikides on selline seadus vastu võetud.

Europarlamendi saadik Yana Toom kirjutas, et viimati nõusoleku teemat riigikogus arutades, viskasid meessoost riigikogujad nalja stiilis: "Mis asja, kas ma pean nüüd oma naiselt iga kord nõusolekut küsima?" See kasarmuõhkkond, mis käib vaikimis meie arutelu juurde, ongi soodne pinnas, mis teeb Eestist kõrgeima vägivallatasemega riigi.

Sellest lahti saamiseks tuleks muuta arusaama meeste ja naiste vahelisest suhtlusest, sealhulgas seksuaalsuhtlusest. Oleks ka vaja, et Eesti ei oleks Euroopa kõrgeima palgalõhega riik, kuna see tekitab olukordi, kus naine ei saa mehe juurest ära minna, sest tal ei ole majanduslikku sõltumatust. Oleks vaja päriselt aru saada, mida tähendab teise inimese õigus enda keha üle ise otsustada.

Kui meil õnnestuks selliseid asju omandada, muuta poliitilist kultuuri, võtta vastu nõusolekuseadus, panna inimesed vähem alkoholi tarbima, õpetada juba lasteaias, mida tähendab "minu keha – minu otsus", siis...

Kui teil on kalduvus vägivallale, siis helistage numbril 660 6077 (E-R 10-16) anonüümselt, et vägivallast loobuda. Või kirjutage nõustajale [email protected].