Toomas Edur: olin tegelikult väga häbelik poiss
Tantsulegend Toomas Edur rääkis "Vikerhommikus", kuidas ta sel suvel tõi Eestisse New Yorgi maailmakuulsa meeste balleti, miks temasuguse häbeliku poisi unistuseks oli lavale pääseda ning miks on "Pähklipureja" juba 131 aastat kõige populaarsem jõuluballett.
"Naudin elu. Koristan autolt lund, tegelen lapsega, vahepeal korraldan üritusi," loetles tantsulegend Toomas Edur. "Minu esimene projekt oli New Yorgi maailmakuulus meeste ballett "Les Ballets Trockadero de Monte Carlo", mille ma augustikuus Eestisse ja Vilniusesse tõin. See oli suur projekt, aga sellel oli ka suur menu. Abikaasa tegi digireklaami, aga kõike muud, reklaami ja turundust kuni plakatite joonistamiseni välja, tegin kõik ise. Meedia ja kõik saated ju puhkavad augustikuus. Õppisin sellest projektist väga palju."
"Ballett on tippsport, mida ma tihti võrdlen vormel ühega," ütles Edur. "Sul peab olema selline auto, kus on tippmootor, õiged rehvid, tipptiim, kes on su taga, iga detail on väga tähtis. Kui sa tahad tippu jõuda, aga sul ei ole sellist instrumenti, siis sa kas lõpetad kiiresti traumadega või sa lihtsalt ei suuda tipptasemel tantsida. Kõik ei sünni balletitantsijaks. Iga elukutse nõuab teatud talenti."
Eduri sõnul olid tema eeldused balletikooli katsetele minnes kolm pluss. "Läksin kümneaastaselt katsetele, aga mind ei võetud," meenutas Edur. "Mul oli südamereuma, olin pool aastat haiglas. Arstid olid nii kohkunud, et äkki ma balletiharjutusi tehes suren ära. Aga aasta pärast läksin ikkagi uuesti katsetele, ma tundsin, et see on nii minu ala. Tahtsin pääseda lavale. Tegelikult olin väga häbelik, ei saanud jõuluvanale isegi luuletust öeldud. Aga laval hakkasin elama, sain oma kehaga kõike öelda."
Praegu peab Edur end viletsaks liigutajaks. "Ma liigutan ennast kahjuks liiga vähe, õpetan teisi, noori tantsijaid, mida kõike peab tegema, aga ise ei tee või ei viitsi või tegelen hoopis millegi muuga, mulle meeldib teiste eest hoolitseda," ütles Edur. "Nüüd, kui valu tuli, hakkasin tegelema. Kehaosad ju kuluvad, kui pingutad täiega. Balletitantsijad tantsivad sageli valuvaigistite peal."
Kõikide balletiteatrite jõulurepertuaaris olev ballett "Pähklipureja" saab jõulukuul 131 aastat vanaks, sest just nii kaua aega tagasi toimus Peterburi Maria teatris balleti esietendus.
"Ma arvan, et "Pähklipureja" on nii populaarseks saanud Tšaikovski pärast," ütles Edur. "See on väga sügav, väga meloodiline muusika, orkestrile suur väljakutse. See on eriline muusika, mida igal aastal mõnuga kuulad. Selles muusikas on sees nii tõsised teemad kui ka romantika ja armastus. Lugu on ju sõprusest ja vaenlastest, loos on maagiat ning usku, mis on väga oluline. Saksamaal on Pähklipureja kodukaitsja. Näitab hambaid, et halb ära läheks. "
"Pähklipureja" balletiga on seotud ka Eduri balletitantsijakarjääri kurvemaid hetki. "See juhtus 2004. aastal Jaapanis. Ma olin üle kümne aasta olnud vabakutseline ja mind kutsuti Jaapanisse. Aga mul oli poolteist aastat olnud kand väga valus. Kui ei tantsi, ei saa ka raha. Ma ei olnud mitte kunagi haige. Nii lendasingi Jaapanisse," meenutas Edur. "Viimast soolot alustasin ilusti, siis tegin diagonaalis pöördeid ja äkki istun laval. Selline tunne oli, et lava on nagu batuut. Valu kadus, kõndisin ise lava taha. Arst pärast ütles, et mu olukord oli ikka päris hull, murdsin tantsides Achilleuse kõõluse."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Piret Kooli