Soome avalik-õiguslik ringhääling Yle näitas lugu sellest, et spordiülekannete helitaust ei tulegi suusa- või maratonirajalt, vaid suur osa tehakse stuudios. Soome helirežissöör Jyrki Ihalainen on suusahääli genereerinud juba 30 aastat.

"Mõned on vaimustuses ja teised vihastavad, et neid tüssatakse. See on paljudele üllatus, et nii tehakse," tõdes Ihalainen.

Selgub, et ka Eestis ei tule kogu heli kohapealt.

"Suurtel võistlustel tehakse nii, et kõigepealt salvestatakse heli proovivõistlusel, kui pealtvaatajaid ei ole. Siis saab puhta heli raja äärest kätte, kus me kuuleme keppide heli ja muud säärast. Ja siis, kui on käes päris võistlus, siis pannakse see heli, mis on varem salvestatud, justkui ringiratast käima ja miksitakse juurde see kohapealne heli," selgitas spordivõistluste režissöör Steiv Silm.

Miks seda vaja on? Sest Tehvandi tõusul pealtvaatajate märuli hulgast suusasahinat lihtsalt ei kuule, põhjendas Silm.

Kuid helitaustu genereeritakse ka dokumentaalfilmidele, eriti loodusfilmidele.

"Lind istub oksa peal ja lendab minema. Teeb mingi heli. Kui me näeme teda hästi lähedalt (teeb näpuga varrukal heli) - lendab minema. Heli," kirjeldas helirežissöör ja produtsent Ivo Felt.

Mida näeb kaameraobjektiiv, jääb tihti kättesaamatuks mikrofonile või ei kosta veenvalt.

"Me leiame selle tegemiseks mingi alternatiivi. Näiteks hobune kappab – vastu rinda. Kui ei ole jopet seljas, kappab nagu mõnusal tümal maal. See peab toimuma kiiresti, et sa leiad heli, mis peegeldab tegevust, mida sa ekraanil näed. See on lõbus," rääkis Felt.

Kas see on pettus? Ei.

"Tegelikult see kõik on üks osa illusiooni loomisest," sõnas Felt.