X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Urve Tauts: mulle öeldi, et mu häälepaelad on laulmiseks kõlbmatud

Foto: Sten Teppan/ERR

Metsosopran Urve Tauts meenutas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", kuidas teda kurguarsti sõnade tõttu muusikakooli ei võetud.
Koos tütre Ave Raudmäega peatuti ka traagilistel sündmustel, kuid saatesse mahtusid ka lõbusad ja armsad mälestuskillud, mis kujundasid tüdrukutirtsust kuulsa ooperisolisti, kes mängis saatuslikke naisi.

Pool sajandit ooperilavadel laulnud Urve Tauts jutustas muusikakooli sisseastumiskatsetest, mis olid läinud väga edukalt – ta võeti vastu teisena. Kuid žüriis oli kurguarst, kes kõiki noori kontrollis ning kes ütles jahmatavad sõnad.

"Minu läbivaatamisel ütleb ta, et teie häälepaelad on laulmiseks kõlbmatud. Ja oligi nii, et mind ei võetud muusikakooli," jagas Urve ehmatavat hetke.

Õnneks oli Urve ühele õpetajale meelde jäänud, kes heast tahtest lubas teda siiski õpetada, sest uskus, et neiu on äsjastelt sõudmisvõistlustelt naasnuna lihtsalt külma saanud. Mõne aja pärast võeti ta ametlikult Tallinna Muusikakooli, sest noormees, kes pärast kurguarsti kommentaari tema koha sai, läks sõjaväkke.

Urve mainis, et laulmine oli kogu tema lapsepõlv, juba enne rääkima hakkamist seisis ta kõrv vastu raadiot ja laulis, on Urve ema jutustanud. Kui pere hiljem Tallinnas pagarikoja peal elas, "ostis" Urve laulmise eest endale pagarilt moorapäid.

Isa kaotus ja kangelasest ema

Urve kaotas isa seitsmeaastaselt ja pere edasine käekäik sõltus ema pealehakkamisest ja osavatest kätest.

"Isa suri 43-aastasena vähki. Mina olin seitsmene, vanem õde kümnene ja väike õde kahekuune. Ema võttis kokku kogu oma jõu ja oskused, et tütred üles kasvatada ja hakkama saada – tal olid kuldsed käed õmblejana. Mu kallis mamma, ta on kangelane," ütles Urve ja kirjeldas, kuidas ema ainult töötas ja töötas.

Teise maailmasõja ajal evakueeriti pere Tallinnast Pärnusse. Tänu väikesele põllulapile said nad toidu lauale. "Kasvatasime kartulit, kapsast, lillkapsast. Mamma oli adra ees, vanaema adramees, kes juhtis, kuhu minna."

Isa meenutab Urve sooja tundega, kuigi koos jõuti olla nii vähe. "Isa armastas plaate kuulata, meie kodus oli alati muusika. Ja tal oli väga ilus lauluhääl."

Lapsepõlv Estonias

Ooperilaval on Urve Tauts täitnud mitmeid saatuslikke naiste rolle, neist ehk kuulsaim Carmen Georges Bizet` ooperist. Urve poeg, toona kuueaastane Jukka olevat aga nõudnud, et ema rohkem Carmenit ei mängiks, kuna ta tapetakse muudkui ära.

"Tal oli kogu aeg hirm, et ema tapetakse ära. Ta kuulas kõiki sõnu – see oli minu meelest väga haruldane, et nii väike laps kuulab sõnu, mis Carmeniga seal kõik toimub. Ja et ta elas sellele nii kaasa," mäletas Urve.

Urvega saatesse tulnud tütar Ave Raudmäe jätkas, et tema lapsepõlve täitis Estonia teater: isa Ülo Raudmäe oli helilooja, dirigent ja mängis orkestris trombooni ning ema laval.

"Mul oli tool dirigendipuldi kõrval ja istusin seal kõik etendused. Kooliasjad olid kaasas, õppisin ema garderoobis ja käisin kõiki etendusi vaatamas vähemalt kümme korda. Pipit 150 korda vähemalt," muigas Ave.

Hirmus õnnetus Kadriorus

Urve Tauts on pidanud läbi elama teisegi väga ränga kaotuse, 1990. aastal hukkus segastel asjaoludel abikaasa Ülo.

"See toimus minu silme all kõik," alustas Urve ja meenutas, kuidas ta taasiseseisvumisdeklaratsiooni vastuvõtmise koosolekult saabudes seisis Kadriorus Weizenbergi tänaval ja nägi, kuidas Ülo tuleb nende majast õue, just oli möödunud tramm, kui äkitselt kihutas presidendilossi poolt vastassuunas üks auto abikaasale otsa.

"See oli õudne pauk, ma ei saa rääkidagi..., viskas ta auto katusele, sealt veel kakskümmend meetrit eemale. Kindad lendasid, müts, prillid... Trammijuht tõi prillid ja ühe kinga. See oli kohutav," lausus Urve ja lisas, et rääkis autojuhiga, nägi, kes see inimene oli, kuid hiljem uurimisel näidati talle hoopis teise mehe pilti ning öeldi, et edasi uurida ei saa, kuna õnnetusega tegelenud inimene läks pensionile.

"Ta jäi karistuseta," sõnas Urve, kes teab, et mees oli presidendilossi turvamees. "Mina usun karmasse," jätkas Ave, kes sai isa surmast teada alles järgmisel hommikul raadiost, sest elas Pärnus, kus puudus telefon.

"Kuulasin enne tööleminekut raadiot, kus räägiti, kuidas Eesti rahvast on tabanud kaotus, et Weizenbergi tänaval juhtus suur liiklusõnnetus ja seal elanud dirigent, helilooja... Ma mõtlesin sel ajal kui reporter rääkis, kes seal tänaval kõik elavad (seal elas mitmeid muusikainimesi). Siis ta ütles Ülo Raudmäe ja ma hakkasin jooksma Tallinna poole," rääkis Ave päevast, mil tema maailm kokku kukkus.

"See on minu hinges lahendamata olukord," tunnistas Ave. "Sellest on 33 aastat, aga mitte mingit vahet pole. Mul väga vedas, et mul oli selline isa, ma räägin temast iga päev, ta elab kogu aeg iga päev. Tal oli tohutult hea huumorimeel ja tema muusikat saab ikka ja jälle kuulata."

"Elu on elu," tõdes Urve Tauts lõpetuseks.

"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.

Toimetaja: Laura Raudnagel

Allikas: "Käbi ei kuku", intervjueeris Sten Teppan

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: