Raagi sõnul on inimesed, kes otsivad filmidest vigu ja selle üle rõõmustavad, täiesti eraldi liik filmivaatajaid. "Seda pannakse foorumitesse. Inimesed on väga rõõmsad, kui nad leiavad filmist mõne vale asja, mis näitab, kuidas filmitegijad on eksinud. Kõik kiidavad, aga mina ju tean, et tegemist pole hea filmiga, sest käekell oli keskaegses lahingustseenis näha," ütles Raag "Vikerhommiku" stuudios.

Filmitegijate vaatenurgast on see Raagi sõnul tühine asi. "Kõige kuulsam näide minu jaoks oli filmi "Roosi nimi" võtetel. /.../ Võtteplatsile kutsuti tolle aja parim Prantsuse keskaja tundja. Professor tuli võtteplatsile ja tegi skandaali, sest nägi, et sõdurite turvistega on sajandi jagu mööda pandud. Hiljem ta räägib, et need mungad sel ajal sellisel kellajal söönud. Kolmandal päeval saatis režissöör ta lihtsalt võtteplatsilt minema. Kes hoolib, et moega on sajandi jagu ette või taha mööda pandud, kui film räägib tegelikult filosoofilistel teemadel," jutustas Raag.

Ajalooline täpsus pole sajandeid kunstnike või ka filmitegijaid eriti huvitanud. "Kui meenutame Shakespeare'i, siis see, millise pitseri ta vajutas Inglismaa ajaloole, on ikka kohutav, sest Richard III ei olnud teps mitte selline koletis, keda ta kujutas oma tragöödia," ütles Raag. Sama tõi ta välja ka Antoniuse ja Cleopatra puhul, mille loodud kuvandile on hiljem toetunud ka Hollywood.

"Ajalugu on lõpuks alati üks lugu, mida me jutustame olevikus. Ehk see, kuidas me minevikust aru saame, ka kogu aeg muutub. Sinna ei ole mitte midagi teha. Teistpidi, filmitegijate vaatenurgast, hoolivad nad aina vähem kriitikutest ja rohkem sellest, kas vaataja seda filmi vaatab või mitte," selgitas Raag.

Ajaloolise vastuolu saab Raagi hinnangul tuua välja ka Eesti filmiklassikaks saanud "Viimsest reliikviast". "Ivo Schenkenberg on eestlaste vaatenurgast mees, kes vääriks täiesti omaette filmi. Kokkuvõttes oli ta Eesti vastupanu liikumise üks vägevamaid tegelasi. Samal oli õnnetu Gabriel pigem selline reeturist oportunist ja mees, kes oleks Eesti venelastele maha müünud," ütles ta.

Raagi sõnul on siinkohal küsimus ka kriitiku rollis. "Üks kriitiku võimalikest rollidest on lihtsalt filmi tähenduste mõtestaja. Miks sellise filmi tähendus kujuneb selliseks nagu ta parajasti on. Lõppkokkuvõttes peame vaatama, kuidas inimesed reageerivad. Kui neile tundub, et need vead on nende arusaamise jaoks liiga suured, siis see film kukub lihtsalt läbi," tõdes Raag.

Raag meenutas ka näidet 1950. aastate lõpust, kui valmis plaan ja käsikiri teha film Mahtra sõjast. Filmile Moskvast siiski kinnitust ei saadud, sest selgus, et vene soldatid peksavad filmis Eesti talupoegi. "Proletariaat on ju talupoegadega sügavas liidus. See ei ole võimalik. Aga päriselt ju oli niimoodi. Tulid vene soldatid ja nad karistasid vastavalt seadusele," selgitas Raag.